3-4 aprill, nädalavahetus
läksime linna alles lõunapaiku. Panime asjad ära, ja hüppasime Corast (riigi suurimast? ostukeskusest) läbi, et vaadata sealset rataste ja akude valikut. Muuseas ostsime ka kaarte. Ostsin mitme kuu varu postkaarte ja tänu fortuunale saime mõlemad ka täiesti isikliku koduümbruse kaardi. Nüüd saame hakata julgelt metsas seiklema. Kui sul on kaart, siis EI SAA ju metsa ära eksida, eksju.
Linnas erilist ideed, mida teha ei olnud. Lihavõtte puhul tahtsime ronida mäe otsa, et seal lihavõtte puhul üllatusmune koksida. Paraku olime ilmateate kuulamata jätnud ja Suur Sääserünnak tabas meid ootamatult. Tavaliselt pole Cayennes üldse sääski..
Niisiis läksime mangrooviäärsesse pentanque-parki (ja teel sinna leidsime koha, kus korraldatakse näitusi), sääskede eest peitu.
Moodsad KinderSurprised olid minu jaoks täielik pettumus – plastikust muna käis keskelt pooleks, ühe poole sees oli üllatus, teise sees mingi magus läga, mida pidi lusikaga(!!!) sööma. Ei, see asi oli maitsev, tõesti oli. AGA kui mina noor olin, siis olid üllatusmunad õhukese sokolaadist koorega munad. See šoko hulk oli naeruväärne, aga sellegipoolest pidi seda alati ema, venna ja sõbraga jagama ja see oli nii hea…
Nojah, pärast mune läksime sinna klaverimängijaga restorani. Et kell oli alles vähe, siis klaverimängijat polnud. Esimene teenindaja tõi ainult joogikaardi. Umbes teist korda elus jõin ära terve klaasi õlut (ja jäin tühja kõhu peale täitsa purju, elagu mina), pärast näppasime menüüd ja saime päriselt ka tellida. Ning siis tuli suure kõhuga klaverimängija, kes mängis vaheldumisi Biitleid ja Straussi valsse ning naeratas alati, kui teda üle õla piidlesin. Arvan, et see on mu lemmikkohvik. Šikk ja nunnu.
Läskime varakult tagasi, panime palju-palju filme ja asju tõmbama ja sain isegi juba peale südaööd tuttu.
Pühapäeva hommik. Lubasin endale turul käies neid ilusaid värvilisi kelite ja pükse vaadates patuse mõtte, et järgmine kord luban endale midagi ilusat. Kuna on täiesti võimatu otsustada, kas tahan lühikesi trakispükse, pikki pükse või kleiti (ja kui kleiti, siis millist neist kümnetest nunnukatest..), siis tõenäoliselt võtan asja suurelt käsile. Olen töötav noor ja võin seda endale lubada.
Pärast turgu külastasime La Grande Montagne de Kaw’d. (kõrgeim punkt üle 200m ikkagi!). seal tuli valida kahe raja vahel ning mõlemaks aega ei olnud. Seega on põhjust teinekord jälle tagasi minna. Jälle natuke tistsugune metsatüüp kui seni nähtud – dominant oli mingi suur palm, mis tekitas natuke dinosauruse-filmi tunde. Kui vaadata läbi näppude väikest kiirustamist, oli igavesti tore käik. Nägin enda jaoks uudset oranži limakonna, kes nägi üpris mürgine välja, aedniksipelgate teed puu otsast alla, juba ei tea kui mitmendat korda dendrobatest ja psühhedeelset värvi õitega kaetud roosat maapinda.
Siis tuli linnast D peale korjaa ja väikese poepeatusega kojusõit. Pärastlõunal siiski kaarti katsetama ei jõudnud, selleks oleks rohkem aega ja vähem täiskõhulaiskust tarvis. Küll vaatasime lühifilme, kaarti, tegin kooki ja kuulasin värskelt tõmmatud Blongie greatest hits’e. kahjuks on neist paljud mingid miksid lugudest, mitte orginaalid. Kuid sellegipoolest…
Blondie on minu jaoks lapsepõlve kõlaga. Nimelt oli see ainus kuulamisväärne muusikavinüül meie kodus. Nii et olen vist üsna korduvalt selle saatel mööda tuba ringi kekselnud.
Hea muusikamaitse on mul juba noorusest.
Wednesday, April 21, 2010
7.04
pole juba mitu päeva sõnagi kirja pannud.
Esmaspäev oli lihavõtte-vabapäev. Napilt ei oleks olnud – hommikul läksime tublisti kanalat koristama. Siis aga otsustasime, et kui kõik teised paistavad puhkavat, puhkame ise ka. Ja saime ka lihavõttekingitused perekond Bossilt – suured plastikmunad sokolaadikommidega. Minu muna oli ilusam ja ilusamate (ja maitsvamate:) kommidega, O omas oli rohkem komme. (nii, et viimased päevad on möödunud laisalt kvaliteetšokolaadi lutsutades)
Igatahes, läksime vastostetud kaardi ja F-ilt laenatud gepsuga vihmametsa kaardistama. Plaan oli kaardil ära märkida see koobas, mille mõni nädal tagasi Danieliga metsas käies leidsime. Metsas tunnistasin endale lõpuks kurba tõsiasja, et olen vist ikkagi ka selle Otihaiguse külge saanud. Kuigi köhin umbes korra kahe päeva tagant, oli lõpuks kohal ka jube jõuetus ja väsimus ja unisus. Suisa häbi oli mõnetunnise jalutuskäigu peale täiseti laip olla. Seega jäin pärastlõunal raamatu ja tekiga koju, O läks üksi järgmist koobast kaardistama. (tegelikult ei leidnud ta toda koobast üles, nii et ehk saan selle päriselt kaardistamsiel ikkagi kaasas olla).
Teisipäeva hommikul käisid mehed linnas mina puhkasin endiselt raamatu seltsis. Juba parem oli olla. Uni teeb imesid. Pärastlõunal üritasime raiesmikule tuld otsa panna aga oli märg ja lõkke-ehitus ebaõnnestus, nii et kokkuvõttes ka pärastlõunal erilist tööd ei toimunud. Tervisele ainult hea.
Täna on kolmapäev. Olen juba üsna terve. Unedieet ja enda võimalikult kuivana hoidmine, rohkem polnudki tarvis. O läks F-i linna lennukile viima, mina valvan elektrikuid, kes süsteemi vahetavad ja võtan päikest ja raamatut.
Ma ei tohiks nii palju lugeda. Kui Karu Süda läbi saab, on veel ainult kaks paberköites asja, mida lugeda, ning siis on kõik..
Niimoodi sain terve päeva meestevalves olla – iga mõne tunni tagant üle õue jalutada ja veenduda, et asi pole veel korras ja siis edasi lugeda ja kirjutada. Niikuinii oli liiga palav päev. Liiga palav, et olla. Kui sajab, on paha, kui ei saja… on ka paha.
Täna saab täis kümme nädalat vihmametsa.
üksnes tsiviliseeritud inimene satub varustuseta jäädes meeleheitesse ja võib hukkuda. Inimesele, kes eksisteerib olemasolu enese pärast, on dzungel ainuke kodu ja dzunglihaigus sobivaim filosoofia.
Corwell
pole juba mitu päeva sõnagi kirja pannud.
Esmaspäev oli lihavõtte-vabapäev. Napilt ei oleks olnud – hommikul läksime tublisti kanalat koristama. Siis aga otsustasime, et kui kõik teised paistavad puhkavat, puhkame ise ka. Ja saime ka lihavõttekingitused perekond Bossilt – suured plastikmunad sokolaadikommidega. Minu muna oli ilusam ja ilusamate (ja maitsvamate:) kommidega, O omas oli rohkem komme. (nii, et viimased päevad on möödunud laisalt kvaliteetšokolaadi lutsutades)
Igatahes, läksime vastostetud kaardi ja F-ilt laenatud gepsuga vihmametsa kaardistama. Plaan oli kaardil ära märkida see koobas, mille mõni nädal tagasi Danieliga metsas käies leidsime. Metsas tunnistasin endale lõpuks kurba tõsiasja, et olen vist ikkagi ka selle Otihaiguse külge saanud. Kuigi köhin umbes korra kahe päeva tagant, oli lõpuks kohal ka jube jõuetus ja väsimus ja unisus. Suisa häbi oli mõnetunnise jalutuskäigu peale täiseti laip olla. Seega jäin pärastlõunal raamatu ja tekiga koju, O läks üksi järgmist koobast kaardistama. (tegelikult ei leidnud ta toda koobast üles, nii et ehk saan selle päriselt kaardistamsiel ikkagi kaasas olla).
Teisipäeva hommikul käisid mehed linnas mina puhkasin endiselt raamatu seltsis. Juba parem oli olla. Uni teeb imesid. Pärastlõunal üritasime raiesmikule tuld otsa panna aga oli märg ja lõkke-ehitus ebaõnnestus, nii et kokkuvõttes ka pärastlõunal erilist tööd ei toimunud. Tervisele ainult hea.
Täna on kolmapäev. Olen juba üsna terve. Unedieet ja enda võimalikult kuivana hoidmine, rohkem polnudki tarvis. O läks F-i linna lennukile viima, mina valvan elektrikuid, kes süsteemi vahetavad ja võtan päikest ja raamatut.
Ma ei tohiks nii palju lugeda. Kui Karu Süda läbi saab, on veel ainult kaks paberköites asja, mida lugeda, ning siis on kõik..
Niimoodi sain terve päeva meestevalves olla – iga mõne tunni tagant üle õue jalutada ja veenduda, et asi pole veel korras ja siis edasi lugeda ja kirjutada. Niikuinii oli liiga palav päev. Liiga palav, et olla. Kui sajab, on paha, kui ei saja… on ka paha.
Täna saab täis kümme nädalat vihmametsa.
üksnes tsiviliseeritud inimene satub varustuseta jäädes meeleheitesse ja võib hukkuda. Inimesele, kes eksisteerib olemasolu enese pärast, on dzungel ainuke kodu ja dzunglihaigus sobivaim filosoofia.
Corwell
9.04
Eile-täna saagisime jälle üle pika aja metsa. Kahe peale üks saag ja piisavas koguses matšeetesid – O leidis raiesmikult Liisa kaotatud relva ka üles. Teritasin ja puhastasin seda ja nüüd on mul nii suur ja edev kui väike ja asjalik tööriist. Suur on raske, ja selle pärast minu käes natuke ohtlik (eelkõige mulle endale:), väike on aga tänu oma kergusele väiksema löögijõuga. Küll aga teravam, kui ükskõik milline meie kööginuga.
Et saagida saab ainult üks korraga, harjutasin oma surmarelvaga okste tükeldamist. Kui oksad otsa said ja käsi ära väsis, mossitasin nii kaua, kuni mina ka puid saagida sain. Mingil hetkel läks värskelt parandusest tulnud saag jälle katki ja üks mutter kadus lehekõdusse. Et teist mutrit majapidamises ei ole tuli see sealt ka üles leida. Tuld põlema ei saanud. Värskelt lõigatud oksad lihtsalt ei võta tuld. Isegi kui ei saja.
Veel lahkasin loodust – osad puud on punase puiduga ja aromaatsed, osad puud ajavad välja valget piimmahla, osad puud on kiiskavvalge puiduga ja lühikeste kiududega… mõelda, kui palju puid ära sai tapetud!
Olivier on tagasi, seekord koos girlfriendiga. Käis meid tutvustamas ja matšeete teritamise viili laenamas. Üks päev peaks ennast temaga kaasa pressima. Saaks näha, mis põnevaid katseid ta teeb.
Täna tuli tööle ka D. Niisiis – kolm matsi ja üks saag. Kuna ma meestele tegelikkuses mingit konkurentsi metsalangetamises pakkuda ei suuda, tõin endale heaga liblikavõrgu ja morpho-püüdmise sinise rätiku ning olin see, kelleks ma siia tulin – liblikapüüdja.
See on üllatavalt väsitav, isegi koos sinise rätikuga, mis liblikaid väga hästi ligi meelitab. Joosta ja hüpata sain omajagu. Kokku püüdsin täna 7 morphot. Kõik samast liigist – need suured plärakad, kes mõistlikult madalal lendavad. Karpi rändas aga ainult 4 – et püüdmine nii lihtsaks osutus, jäid katkiste tiibadega isendid ellu.
Täiesti uskumatu, et neid liblikaid siin nii palju on. Kuigi ilusa, päikeselise, ilmaga näen alatasa morphosid, arvasin seni, et tegemist on vaid mõne isendiga, kes mööda langendikku või teed edasi-tagasi saalivad. Aga tuleb välja, et nii ei ole. Seepärast ei tunne ennast ka eriti süüdi, et nii palju neid täna võrgutasin.
Tahaks veel sellest liigist ka mõne püüda, kes on silmalaikudega ja helesinine ja lendab kõrgel.. (päris täpne kirjeldus, kas pole).
pärastlõunal kirjutasin täna valmis järgmise posu postkaarte. Avastan esimest korda lahtiste piltpostkaartide saatmise võlu. Sõltuvust tekitav hobi.
Siis jätsime doki ja printsessi kodu ja metsa lammutavaid mehi hoidma ja läksime Riga poodi. Harjumatu oli üle pika aja jälle F-I autoga sõita. Kuuma ilmaga tundub see veel rohkem teel ujuvat.
Poes, otse leti kõrval, jooksis ringi prussakas. Hüppas ostukorvi, siis põrandale, siis leti äärele. Keegi ei teinud väljagi.
Eile-täna saagisime jälle üle pika aja metsa. Kahe peale üks saag ja piisavas koguses matšeetesid – O leidis raiesmikult Liisa kaotatud relva ka üles. Teritasin ja puhastasin seda ja nüüd on mul nii suur ja edev kui väike ja asjalik tööriist. Suur on raske, ja selle pärast minu käes natuke ohtlik (eelkõige mulle endale:), väike on aga tänu oma kergusele väiksema löögijõuga. Küll aga teravam, kui ükskõik milline meie kööginuga.
Et saagida saab ainult üks korraga, harjutasin oma surmarelvaga okste tükeldamist. Kui oksad otsa said ja käsi ära väsis, mossitasin nii kaua, kuni mina ka puid saagida sain. Mingil hetkel läks värskelt parandusest tulnud saag jälle katki ja üks mutter kadus lehekõdusse. Et teist mutrit majapidamises ei ole tuli see sealt ka üles leida. Tuld põlema ei saanud. Värskelt lõigatud oksad lihtsalt ei võta tuld. Isegi kui ei saja.
Veel lahkasin loodust – osad puud on punase puiduga ja aromaatsed, osad puud ajavad välja valget piimmahla, osad puud on kiiskavvalge puiduga ja lühikeste kiududega… mõelda, kui palju puid ära sai tapetud!
Olivier on tagasi, seekord koos girlfriendiga. Käis meid tutvustamas ja matšeete teritamise viili laenamas. Üks päev peaks ennast temaga kaasa pressima. Saaks näha, mis põnevaid katseid ta teeb.
Täna tuli tööle ka D. Niisiis – kolm matsi ja üks saag. Kuna ma meestele tegelikkuses mingit konkurentsi metsalangetamises pakkuda ei suuda, tõin endale heaga liblikavõrgu ja morpho-püüdmise sinise rätiku ning olin see, kelleks ma siia tulin – liblikapüüdja.
See on üllatavalt väsitav, isegi koos sinise rätikuga, mis liblikaid väga hästi ligi meelitab. Joosta ja hüpata sain omajagu. Kokku püüdsin täna 7 morphot. Kõik samast liigist – need suured plärakad, kes mõistlikult madalal lendavad. Karpi rändas aga ainult 4 – et püüdmine nii lihtsaks osutus, jäid katkiste tiibadega isendid ellu.
Täiesti uskumatu, et neid liblikaid siin nii palju on. Kuigi ilusa, päikeselise, ilmaga näen alatasa morphosid, arvasin seni, et tegemist on vaid mõne isendiga, kes mööda langendikku või teed edasi-tagasi saalivad. Aga tuleb välja, et nii ei ole. Seepärast ei tunne ennast ka eriti süüdi, et nii palju neid täna võrgutasin.
Tahaks veel sellest liigist ka mõne püüda, kes on silmalaikudega ja helesinine ja lendab kõrgel.. (päris täpne kirjeldus, kas pole).
pärastlõunal kirjutasin täna valmis järgmise posu postkaarte. Avastan esimest korda lahtiste piltpostkaartide saatmise võlu. Sõltuvust tekitav hobi.
Siis jätsime doki ja printsessi kodu ja metsa lammutavaid mehi hoidma ja läksime Riga poodi. Harjumatu oli üle pika aja jälle F-I autoga sõita. Kuuma ilmaga tundub see veel rohkem teel ujuvat.
Poes, otse leti kõrval, jooksis ringi prussakas. Hüppas ostukorvi, siis põrandale, siis leti äärele. Keegi ei teinud väljagi.
10.04
et see kord sõitsime linna kolmekesi, jätsime prügi maha. Piisab sellestki, et üks peab taga kongis plastiktoolil sõitma. Mingi inimlikkus võib ju meile ka alles jääda. Mina juhtisin. See tundub olevat ainus töötav meetod koos hommikusöögiga kõhus linna kohale jõuda. Pidurid on olematud. Tahavaatepeegli puudumine tundub selle kõrval juba väikese asjana.
Kontoris tuli välja, et internetti pole. Oleks seda teadnud, poleks hakanud tulemagi…
Aga et juba oli tuldud, viisime D ära ja läksime ise šoppama. Esimese asjana ühest teisest suurest marketist värsket saia (Mmmmm!) ja maasikamahla ning seal ees olevalt turult iganädalased puuviljad. Saaksin vabalt ilma tomati, banaani ja pomelota elatud, aga turulkäigu rituaalsus teeb selle toredaks.
Linnas keskendusime kaubandusele. Otsisime mõnda korralikku ja suurt fotopoodi ja ühtlasi hüppasime kõigisse rattapoodidesse sisse, mis teele jäid.
Fotopood jäigi leidmata. See raamatupood, mille kõrval pidavat fotopood olema, oli aga tore (ühtlasi kohtasime seal taas D-d ja ühte tüdrukut… ilus tüdruk oli). Ostsime Time Magazini ja kaks numbrit kohalikku Guajaanaajakirja, kus on ilusad pildid ja õpetlik jutt. Õpetlik nii selles mõttes, et saab teada kohaliku looduse kohta(ja heal juhul ka mõne killu kultuurist), kui ka selles mõttes, et see on prantsusekeelne.
Siis said ideed otsa ja tulime ära koju. Et ühendus maailmaga liiga olematuks ei jääks, panin posti mitu kaarti rohkem, kui planeeritud. Meilide saatmise asemel kirjutasin veel viimasel hetkel paar kaarti juurde. Tsivilisatsiooni puudumine on sel juhul päris tore, kui see annab põhjuse kaarte saata :) Pärastlõunal võtsin uute ajakirjade seltsis päikest ja tegin sibulapirukat. Päris mitu päeva pole juba sadanud. Kole palav on.
et see kord sõitsime linna kolmekesi, jätsime prügi maha. Piisab sellestki, et üks peab taga kongis plastiktoolil sõitma. Mingi inimlikkus võib ju meile ka alles jääda. Mina juhtisin. See tundub olevat ainus töötav meetod koos hommikusöögiga kõhus linna kohale jõuda. Pidurid on olematud. Tahavaatepeegli puudumine tundub selle kõrval juba väikese asjana.
Kontoris tuli välja, et internetti pole. Oleks seda teadnud, poleks hakanud tulemagi…
Aga et juba oli tuldud, viisime D ära ja läksime ise šoppama. Esimese asjana ühest teisest suurest marketist värsket saia (Mmmmm!) ja maasikamahla ning seal ees olevalt turult iganädalased puuviljad. Saaksin vabalt ilma tomati, banaani ja pomelota elatud, aga turulkäigu rituaalsus teeb selle toredaks.
Linnas keskendusime kaubandusele. Otsisime mõnda korralikku ja suurt fotopoodi ja ühtlasi hüppasime kõigisse rattapoodidesse sisse, mis teele jäid.
Fotopood jäigi leidmata. See raamatupood, mille kõrval pidavat fotopood olema, oli aga tore (ühtlasi kohtasime seal taas D-d ja ühte tüdrukut… ilus tüdruk oli). Ostsime Time Magazini ja kaks numbrit kohalikku Guajaanaajakirja, kus on ilusad pildid ja õpetlik jutt. Õpetlik nii selles mõttes, et saab teada kohaliku looduse kohta(ja heal juhul ka mõne killu kultuurist), kui ka selles mõttes, et see on prantsusekeelne.
Siis said ideed otsa ja tulime ära koju. Et ühendus maailmaga liiga olematuks ei jääks, panin posti mitu kaarti rohkem, kui planeeritud. Meilide saatmise asemel kirjutasin veel viimasel hetkel paar kaarti juurde. Tsivilisatsiooni puudumine on sel juhul päris tore, kui see annab põhjuse kaarte saata :) Pärastlõunal võtsin uute ajakirjade seltsis päikest ja tegin sibulapirukat. Päris mitu päeva pole juba sadanud. Kole palav on.
11.04.2010, pühapäev
hommikul logelesime pikalt. Pikutasin ja vaatasin läbi akna voodisse paistvaid taevas kihutavaid pilvi (ikka veel ei saja!) ja mõtlesin, kuidas nad laisiku maailmapildis nagu lennukid üle lendavad. Ja kui sadama hakkab, tulevad vetikad selgatäiesti ootamatult ja järsku, nagu plahvatuse tagajärjel. Ja öö ja päev vuhisevad mööda nagu diskovalgus. Mõnusalt laisk tunne on tervelt poole üheksani voodis lösutada.
Siis läksime orkestrikoobast otsima (juba legendaarne koobas, millest F O-le rääkis, F seda ise näinud ei ole. Pidi nii suur olema, et sinna terve orkester sisse mahub. Mina läksin seda esimest korda otsima, O on üksi juba paar korda enne ka käinud).
Kuigi ilm oli palav ja kuid, panin fotoasjad kotti käterättide vahele ja võtsin peoga kaasa kilekotte. Siinkandis ei või kunagi teada. Veel avastasin, et juba kolmel objektiivil olid seeneniidistikud peale tekkinud. Kahel pikal küll õnneks ainult kaitsefiltri ja objektiivi vahele, nii et sain seed ära pühkida. Ja kolmas oli kit-obje, millest lahtisaamisest tegelikult ainult õnnelik oleksin.
Juhuslikust kohast hüppasime metsa sisse ja kõndisime vabalt valitud suunas. Metsaalune oli üpris mugav ja kõnnitav, leidsime järsu kanjonoru, jõekese, maast ühe linnu ja morphotiivad, agouti, kaks puud, mille viljad otse tüvel kasvavad. Ilus ja viljakas jalutuskäik. Tänu mugavale maastikule ka kilometraašilt mitte liiga lühike.
Siis jõudsime ühe O jaoks juba tuttava ojalõiguni. Meie koduoja lõiguni. Esialgne plaan oli minna lõunastama ja pärastlõunal jätkata, või siis vähemalt ühe värskeltavastatud kose juurde minna. Siis hakkas sadama.
Saju algamine on siin juba enne kuulda, sest see tuleb alati mingist suunast ja puud reedavad heliga ära. Samuti peavad puud esimese minuti jagu vihma natuke kinni, nii et on võimalus ennast või asju vihmakindlustada. Paningi oma varustuse lukustatavatesse kilekottidesse. Olin ühe koti liiga vähe kaasa võtnud, nii et 50mm jäi kotiavarustesse üski suplema.
Siis hakkas natuke kõvemini sadama. Ja veel kõvemini. Vesi voolas vägisi suhu ja silma osmoosi põhimõttel, need oli kuivemad kui väliskeskkond. Läbi veest paksu metsa võtsime kõige otsema tee koju ja kõndisime. O ees ja ma järel. Üle oja, mööda traktorijälge, siis mööda rada ja mäest üles (see tee pole päriselt nii lühike, kui kirjeldusest paista võib)
Vihm vahepeal vakka ei jäänud. Isegi väiksemaks ei jäänud.
Koju jõudes tilkusime rõdul ringi ja päästsime-kuivatasime varustust. Rõdule kuivama pandud Morphodest kaks olid vahepeal tuulega lendu läinud, üks tuli kohe ära visata, teisest võib heal juhul veel midagi saada. Kotti pandud froteerätikud olid nii vett täis, kui võimalik.
Vihm. Sajab. sajab. sajab.
Kulinaariast rääkides. Kui keegi teile kunagi väidab, et konserveeritud palmisäsid on söödavad, siis ärge uskuge seda kurja inimest. Männiokka maitselised kommid on samas üllatavalt head.
hommikul logelesime pikalt. Pikutasin ja vaatasin läbi akna voodisse paistvaid taevas kihutavaid pilvi (ikka veel ei saja!) ja mõtlesin, kuidas nad laisiku maailmapildis nagu lennukid üle lendavad. Ja kui sadama hakkab, tulevad vetikad selgatäiesti ootamatult ja järsku, nagu plahvatuse tagajärjel. Ja öö ja päev vuhisevad mööda nagu diskovalgus. Mõnusalt laisk tunne on tervelt poole üheksani voodis lösutada.
Siis läksime orkestrikoobast otsima (juba legendaarne koobas, millest F O-le rääkis, F seda ise näinud ei ole. Pidi nii suur olema, et sinna terve orkester sisse mahub. Mina läksin seda esimest korda otsima, O on üksi juba paar korda enne ka käinud).
Kuigi ilm oli palav ja kuid, panin fotoasjad kotti käterättide vahele ja võtsin peoga kaasa kilekotte. Siinkandis ei või kunagi teada. Veel avastasin, et juba kolmel objektiivil olid seeneniidistikud peale tekkinud. Kahel pikal küll õnneks ainult kaitsefiltri ja objektiivi vahele, nii et sain seed ära pühkida. Ja kolmas oli kit-obje, millest lahtisaamisest tegelikult ainult õnnelik oleksin.
Juhuslikust kohast hüppasime metsa sisse ja kõndisime vabalt valitud suunas. Metsaalune oli üpris mugav ja kõnnitav, leidsime järsu kanjonoru, jõekese, maast ühe linnu ja morphotiivad, agouti, kaks puud, mille viljad otse tüvel kasvavad. Ilus ja viljakas jalutuskäik. Tänu mugavale maastikule ka kilometraašilt mitte liiga lühike.
Siis jõudsime ühe O jaoks juba tuttava ojalõiguni. Meie koduoja lõiguni. Esialgne plaan oli minna lõunastama ja pärastlõunal jätkata, või siis vähemalt ühe värskeltavastatud kose juurde minna. Siis hakkas sadama.
Saju algamine on siin juba enne kuulda, sest see tuleb alati mingist suunast ja puud reedavad heliga ära. Samuti peavad puud esimese minuti jagu vihma natuke kinni, nii et on võimalus ennast või asju vihmakindlustada. Paningi oma varustuse lukustatavatesse kilekottidesse. Olin ühe koti liiga vähe kaasa võtnud, nii et 50mm jäi kotiavarustesse üski suplema.
Siis hakkas natuke kõvemini sadama. Ja veel kõvemini. Vesi voolas vägisi suhu ja silma osmoosi põhimõttel, need oli kuivemad kui väliskeskkond. Läbi veest paksu metsa võtsime kõige otsema tee koju ja kõndisime. O ees ja ma järel. Üle oja, mööda traktorijälge, siis mööda rada ja mäest üles (see tee pole päriselt nii lühike, kui kirjeldusest paista võib)
Vihm vahepeal vakka ei jäänud. Isegi väiksemaks ei jäänud.
Koju jõudes tilkusime rõdul ringi ja päästsime-kuivatasime varustust. Rõdule kuivama pandud Morphodest kaks olid vahepeal tuulega lendu läinud, üks tuli kohe ära visata, teisest võib heal juhul veel midagi saada. Kotti pandud froteerätikud olid nii vett täis, kui võimalik.
Vihm. Sajab. sajab. sajab.
Kulinaariast rääkides. Kui keegi teile kunagi väidab, et konserveeritud palmisäsid on söödavad, siis ärge uskuge seda kurja inimest. Männiokka maitselised kommid on samas üllatavalt head.
12.04.2010
metsahävitus vol liiga mitu.
Jätkasime ‘vihmametsalahkamist’. Kui välja arvata selle lõplik tagajärg, on iseenesest õpetlik tegevus. Nägin 30cm raagritsikat, tarantlit, kahte ägedat ja uudset röövikut ja triibulist sisalikku.
Siinne mets tundub olevat palju rohkem ühtne tervik, kui meie mets eestis. Meil kasvavad puud lüll kõrvuti, lendorav saab ühelt oksalt teisele, puud moodustavad metsatüübi, ühtselt hoiavad maast kinni. Tihedamates metsades ka liituvad pea sajaprotsendiliselt, aga siin on see hoopis teisiti. Need puud elavad üksteise küljes. On ühendatud liaanidega, oksad kasvavad kolme korrusena naaberpuudel kohati, sipelgad ronivad ühest võrast teise. Okstes elab loomi, kes pole sugugi lennuvõimelised, ega isegi mobiilsed (nt laisikud), aga ei pea puu vahetamiseks maale tulema, pole tarvidustki lennata või hõljuda. Ja kui üks puu juurest läbi lõigata, üritavad teised puud teda veel iga hinnaga püsti, endi küljes hoida. Sest nad on nii seotud, et ühe langemine ennustab surma ka teistele… Need puud ei saa kõvasti juurtega mullast kinni hoida. Seega hoiavad nad üksteisest.
Värskelt tapetud puud ei taha põleda. Ehk neis ikka veel ringleva mahla, piimmahla, pärast? Igatahes tules oleva puu tulest väljas olev otsa keeb pealt poolt puu seest tulevast. Ja tulle visatud puud vinguvad ja piuksuvad. Omomoodi ilus hääl.
Arvan, et mul pole enam kunagi õigust vinguda liiga sooja talve ja vihmase sügise üle, arvestades viimase aja minu põhjustatud CO2 emissiooni.
Küsimusele, mis ta päerast siit äraminekut tegema hakkab, vastas D, et hakkab magama ja otsib endale türduku. Jah, ei tasu tööd ja eraelu segi ajada.
Hommikul udutas, päeval otseselt ei sadanud. Sellegipoolest on mul 8 paari märgi aluspükse ja mitte ühtegi kuiva paari. Märjad sokid-särgid mind ei heidutaksi… aga tahaks et vähemalt pesu esimesel hetkel kuiv oleks.
Öösel tägin vahvat und. See sai alguse sellest, et kuulsin läbi une õues toimuvat sadu ja mõtlesin, et peab hommikul koerailmaga metsa hävitama minema. Sealt edasi jäin tagasi sügavasse unne. Unenäo-hommikul sadas aga õues hoopis lörtsi. Tuli välja, et on jõulud tulemas ja läksin sõbra majja käsitöölaadale. Mingil hetkel sain aru, et üks matšeetega mees tahab mu peast pikiseibi lõigata, täpselt kolmangiku koha pealt. See ei paistnud mind eriti häirivat, sest šoppasin edasi ja leidsin ühe hästi nunnu fliisteki, millele olid käsitsi armsad loomad peale tikitud vms. Tahtsins eda osta, aga sularaha polnbud. Libisesin siis mööda kiilasjääs Tartu kesklinna raha järele ja tagasi (müüja oli mulle andnud täpselt viis minutit), jäin hiljaks, aga sain teki ikkagi. Tagasi kodus olles (st džunglimajakeses) mõtlesin välja, et see on ju Oti jõulukink ja ma ei saa seda talle anda, sest mina olen ju džunglis, aga tema kodus.
Tahaksin natuke vaikust. Sellist vaikust, kus pole lähedal üürgavat generaatorit või saage, pole kaagutavaid kanu ega lärmavaid tirtse, ritsikaid ja tsikaade. algul ei suutnud ma siin sugugi magada, sest pidevalt oli nii palju helisid, küll ülalaminitud antropogeeneseid, ja kui noid polnud, siis piisavas koguses looduslikke.
metsahävitus vol liiga mitu.
Jätkasime ‘vihmametsalahkamist’. Kui välja arvata selle lõplik tagajärg, on iseenesest õpetlik tegevus. Nägin 30cm raagritsikat, tarantlit, kahte ägedat ja uudset röövikut ja triibulist sisalikku.
Siinne mets tundub olevat palju rohkem ühtne tervik, kui meie mets eestis. Meil kasvavad puud lüll kõrvuti, lendorav saab ühelt oksalt teisele, puud moodustavad metsatüübi, ühtselt hoiavad maast kinni. Tihedamates metsades ka liituvad pea sajaprotsendiliselt, aga siin on see hoopis teisiti. Need puud elavad üksteise küljes. On ühendatud liaanidega, oksad kasvavad kolme korrusena naaberpuudel kohati, sipelgad ronivad ühest võrast teise. Okstes elab loomi, kes pole sugugi lennuvõimelised, ega isegi mobiilsed (nt laisikud), aga ei pea puu vahetamiseks maale tulema, pole tarvidustki lennata või hõljuda. Ja kui üks puu juurest läbi lõigata, üritavad teised puud teda veel iga hinnaga püsti, endi küljes hoida. Sest nad on nii seotud, et ühe langemine ennustab surma ka teistele… Need puud ei saa kõvasti juurtega mullast kinni hoida. Seega hoiavad nad üksteisest.
Värskelt tapetud puud ei taha põleda. Ehk neis ikka veel ringleva mahla, piimmahla, pärast? Igatahes tules oleva puu tulest väljas olev otsa keeb pealt poolt puu seest tulevast. Ja tulle visatud puud vinguvad ja piuksuvad. Omomoodi ilus hääl.
Arvan, et mul pole enam kunagi õigust vinguda liiga sooja talve ja vihmase sügise üle, arvestades viimase aja minu põhjustatud CO2 emissiooni.
Küsimusele, mis ta päerast siit äraminekut tegema hakkab, vastas D, et hakkab magama ja otsib endale türduku. Jah, ei tasu tööd ja eraelu segi ajada.
Hommikul udutas, päeval otseselt ei sadanud. Sellegipoolest on mul 8 paari märgi aluspükse ja mitte ühtegi kuiva paari. Märjad sokid-särgid mind ei heidutaksi… aga tahaks et vähemalt pesu esimesel hetkel kuiv oleks.
Öösel tägin vahvat und. See sai alguse sellest, et kuulsin läbi une õues toimuvat sadu ja mõtlesin, et peab hommikul koerailmaga metsa hävitama minema. Sealt edasi jäin tagasi sügavasse unne. Unenäo-hommikul sadas aga õues hoopis lörtsi. Tuli välja, et on jõulud tulemas ja läksin sõbra majja käsitöölaadale. Mingil hetkel sain aru, et üks matšeetega mees tahab mu peast pikiseibi lõigata, täpselt kolmangiku koha pealt. See ei paistnud mind eriti häirivat, sest šoppasin edasi ja leidsin ühe hästi nunnu fliisteki, millele olid käsitsi armsad loomad peale tikitud vms. Tahtsins eda osta, aga sularaha polnbud. Libisesin siis mööda kiilasjääs Tartu kesklinna raha järele ja tagasi (müüja oli mulle andnud täpselt viis minutit), jäin hiljaks, aga sain teki ikkagi. Tagasi kodus olles (st džunglimajakeses) mõtlesin välja, et see on ju Oti jõulukink ja ma ei saa seda talle anda, sest mina olen ju džunglis, aga tema kodus.
Tahaksin natuke vaikust. Sellist vaikust, kus pole lähedal üürgavat generaatorit või saage, pole kaagutavaid kanu ega lärmavaid tirtse, ritsikaid ja tsikaade. algul ei suutnud ma siin sugugi magada, sest pidevalt oli nii palju helisid, küll ülalaminitud antropogeeneseid, ja kui noid polnud, siis piisavas koguses looduslikke.
13.04.2010, teisipäev
tegime jälle metsa. Või, noh, o lõikas saega puid, mina tegin tuld, püüdsin liblikaid ja teisi mardikaid, leidsin lõkketuhas hukkunud sisaliku ja lahkasin teda matšeetega (pikki- ja ristiseibideks). Lõhkusin oksi ja teisi asju, sonkisin niisama tuld ja ümisesin omaette kristlikku rokipala. Pärastlõunal hakkas sadama, nii et sain, ise puu all varjus seistes, korraga kolme kõige naudutavamat asja vaadata: Voolavat vett, põlevat tuld (tervelt kahte lõket) ja töötavat inimest. Pärast mõningast puu all seismist sain ka mängida mängu ‘sipelgad püksis’. Sobiv meemelahutus noorele tütarlapsele vihmasel pärastlõunal.
Lõunaks tõi R meile porgandikeeksi. Sest ma viisin ju talle ka eelmine kord kooki :)
”mida vähem on sul sugulasi ja vara, seda vabamalt võid sa hingata”
(mister fred)
14. Anne Frank - The Diary Of A Young Girl
surnud puu ei fotosünteesi ja nähtamatu sõber ei peereta
tegime jälle metsa. Või, noh, o lõikas saega puid, mina tegin tuld, püüdsin liblikaid ja teisi mardikaid, leidsin lõkketuhas hukkunud sisaliku ja lahkasin teda matšeetega (pikki- ja ristiseibideks). Lõhkusin oksi ja teisi asju, sonkisin niisama tuld ja ümisesin omaette kristlikku rokipala. Pärastlõunal hakkas sadama, nii et sain, ise puu all varjus seistes, korraga kolme kõige naudutavamat asja vaadata: Voolavat vett, põlevat tuld (tervelt kahte lõket) ja töötavat inimest. Pärast mõningast puu all seismist sain ka mängida mängu ‘sipelgad püksis’. Sobiv meemelahutus noorele tütarlapsele vihmasel pärastlõunal.
Lõunaks tõi R meile porgandikeeksi. Sest ma viisin ju talle ka eelmine kord kooki :)
”mida vähem on sul sugulasi ja vara, seda vabamalt võid sa hingata”
(mister fred)
14. Anne Frank - The Diary Of A Young Girl
surnud puu ei fotosünteesi ja nähtamatu sõber ei peereta
14.04.2010
pidin C-le juba lõunaks järele minema, nii et ei vaevunud hommikul üheks tunniks O-ga metsategema minna. Tunnen, et olen seal rohkem jalus. Läksin hoopis tund varem kontorisse. Internetti polnud ikka veel niisiis nautisin hoopis konditsioneeritud ruumis raamatulugemist.
Suhtluses meestegaa on täna valitsenud part-peas-sündroom. Kooli ees üritas üks koolibussijuht mulle külge lüüa. Kui tulin, seisis ta väljas bussi kõrval. Väga abivalmilt näitas kätte hea parkimiskoha kraavi… ja tema bussi vahel. Seal ma siis istusin ja ootasin va naeratasin iga kord, kui ta mulle läbi bussiakna lehvitas. C ei karda mind enam. Tuli suure naeratusega autosse ja vaatas’hello’ öeldes otse silma… vabandust päikeseprilli.
D jalutas majast mööda just sel hetkel, kui ma aluspesus rõdult tööriideid toomas käisin.
Pärastlõunal vedasin ennast solidaarsusest O vastu raiesmikule. Ennelõunal olid nad seal D-ga kahekesi möllanud, aga pärastlõunal d enam ei läinud. Vähemalt nii palju minust abi on, et kui puu selga kukub, tean kust surnukeha otsida. Kiljuda oskan ka.
Meelelahutuseks peksin matšeetega 70cm vanasse tüvesse läbikäigutee sisse ja lahkasin oksi. Juba sõrmejämedustel okstel on siin termiidid.
Vanad vigastused annavad tunda. Vasakus küünarliigeses on pärast saagimist õhtuti tuim, aga järjekindel valu, põlved tuikavad ka kordamööda, nemad küll rohkem trennist – olen lõpuks mingi loomingulisuse saavutanud treeningute ettevalmistamises ja läbiviimises. Tore.
Muidu on ka tore. Üritan ennast seltskonna kiuste mitte ribadeks naerda.
Näiteks tõi R Ole DJ surinamest ostetud ‘black americain movie collectioni’ dvd, sest see oli inglisekeelne ja nemad seda ei valda. Niisiis oli filmiõhtu. ‘get rich or die trying’. Minu jaks veniv ja omajagu kohutav, eriti arvestades peategelase lootusetut artikulatsiooni.
pidin C-le juba lõunaks järele minema, nii et ei vaevunud hommikul üheks tunniks O-ga metsategema minna. Tunnen, et olen seal rohkem jalus. Läksin hoopis tund varem kontorisse. Internetti polnud ikka veel niisiis nautisin hoopis konditsioneeritud ruumis raamatulugemist.
Suhtluses meestegaa on täna valitsenud part-peas-sündroom. Kooli ees üritas üks koolibussijuht mulle külge lüüa. Kui tulin, seisis ta väljas bussi kõrval. Väga abivalmilt näitas kätte hea parkimiskoha kraavi… ja tema bussi vahel. Seal ma siis istusin ja ootasin va naeratasin iga kord, kui ta mulle läbi bussiakna lehvitas. C ei karda mind enam. Tuli suure naeratusega autosse ja vaatas’hello’ öeldes otse silma… vabandust päikeseprilli.
D jalutas majast mööda just sel hetkel, kui ma aluspesus rõdult tööriideid toomas käisin.
Pärastlõunal vedasin ennast solidaarsusest O vastu raiesmikule. Ennelõunal olid nad seal D-ga kahekesi möllanud, aga pärastlõunal d enam ei läinud. Vähemalt nii palju minust abi on, et kui puu selga kukub, tean kust surnukeha otsida. Kiljuda oskan ka.
Meelelahutuseks peksin matšeetega 70cm vanasse tüvesse läbikäigutee sisse ja lahkasin oksi. Juba sõrmejämedustel okstel on siin termiidid.
Vanad vigastused annavad tunda. Vasakus küünarliigeses on pärast saagimist õhtuti tuim, aga järjekindel valu, põlved tuikavad ka kordamööda, nemad küll rohkem trennist – olen lõpuks mingi loomingulisuse saavutanud treeningute ettevalmistamises ja läbiviimises. Tore.
Muidu on ka tore. Üritan ennast seltskonna kiuste mitte ribadeks naerda.
Näiteks tõi R Ole DJ surinamest ostetud ‘black americain movie collectioni’ dvd, sest see oli inglisekeelne ja nemad seda ei valda. Niisiis oli filmiõhtu. ‘get rich or die trying’. Minu jaks veniv ja omajagu kohutav, eriti arvestades peategelase lootusetut artikulatsiooni.
15.04.2010, neljapäev
öösel oli vetsus sadajalgne. 15-20 cm pikk ja üsna aktiivse ja kurja olemisega.
Juba mitu päeva pole meil öösiti voolu, nii et tavaliselt koperdan vetsu käsikaudu (mida ei tohiks tegelt teha, tean küll), täna võtsin taskulambi ainult seepärast kaasa, et see oli otse kapiserval. Ja kohe leidsin looma. Hommikuks oli tegelane jälle läinud. Seevastu oli üks ta sõber O särgi sees. Kõik läks siiski hästi.
Päev oli sisulqage. Hommikul kupatati mind prügi viima ja poodi saeretitusviile tooma. Seda, et mootoriõli ka tarvis on, ei mainitud. Niisiis ennelõunal mängisin prügiautot.
Pärastlõunal mängisin tulega ja sain vist ühe lõkke põlema. Eks homme näeb. Need puud tunduvad süttivat ja kuivavat peamiselt selle energia arvelt, mis lõkke ümber ringi taieldes kulub. Ikkagi tubli 2 kraadi keskkonnast soojem. Ühe puu, imepisikese küll, sain ka täna langetada.
Mu arvutil oli täna prussakas. Või, noh, mitte prussakas, ka mitte termiidid, aga mingid pisikesed oranžid putukad jooksid lkaviatuuri alt sisse ja välja. Pesin arvutit putukatõrjevahendiga, sai igas mõttes puhtam. Ei tohiks enam teda põrandal hoida, aga kus siis? Laua lähedal olev pistik on lambiga hõivatud ja lauda nihutan iga kord, kui filmiõhtu on. Riiulis on niigi kitsas. Kui arvutit hoida pesuriiulis, siis ehk see aitaks riideid kuivataga ja nad hallitaks vähem? Peab proovima.
F tuli euroopast. Tõi O-le uue objektiivi ja uudiseid laiast maailmast. Islandil purskava vulkaani oärast olevat prantsuse lennuliiklus tõsiselt häiritud ja ta sai viimase lennu peale, järgmise lennu aega veel ei teagi.
Tahaks uudiseid. Mingeidki.
Selles mõttes hakkan ekstensiivsest filmide vaatamisest aru saama. See on mingigi sie välismaailmaga..
öösel oli vetsus sadajalgne. 15-20 cm pikk ja üsna aktiivse ja kurja olemisega.
Juba mitu päeva pole meil öösiti voolu, nii et tavaliselt koperdan vetsu käsikaudu (mida ei tohiks tegelt teha, tean küll), täna võtsin taskulambi ainult seepärast kaasa, et see oli otse kapiserval. Ja kohe leidsin looma. Hommikuks oli tegelane jälle läinud. Seevastu oli üks ta sõber O särgi sees. Kõik läks siiski hästi.
Päev oli sisulqage. Hommikul kupatati mind prügi viima ja poodi saeretitusviile tooma. Seda, et mootoriõli ka tarvis on, ei mainitud. Niisiis ennelõunal mängisin prügiautot.
Pärastlõunal mängisin tulega ja sain vist ühe lõkke põlema. Eks homme näeb. Need puud tunduvad süttivat ja kuivavat peamiselt selle energia arvelt, mis lõkke ümber ringi taieldes kulub. Ikkagi tubli 2 kraadi keskkonnast soojem. Ühe puu, imepisikese küll, sain ka täna langetada.
Mu arvutil oli täna prussakas. Või, noh, mitte prussakas, ka mitte termiidid, aga mingid pisikesed oranžid putukad jooksid lkaviatuuri alt sisse ja välja. Pesin arvutit putukatõrjevahendiga, sai igas mõttes puhtam. Ei tohiks enam teda põrandal hoida, aga kus siis? Laua lähedal olev pistik on lambiga hõivatud ja lauda nihutan iga kord, kui filmiõhtu on. Riiulis on niigi kitsas. Kui arvutit hoida pesuriiulis, siis ehk see aitaks riideid kuivataga ja nad hallitaks vähem? Peab proovima.
F tuli euroopast. Tõi O-le uue objektiivi ja uudiseid laiast maailmast. Islandil purskava vulkaani oärast olevat prantsuse lennuliiklus tõsiselt häiritud ja ta sai viimase lennu peale, järgmise lennu aega veel ei teagi.
Tahaks uudiseid. Mingeidki.
Selles mõttes hakkan ekstensiivsest filmide vaatamisest aru saama. See on mingigi sie välismaailmaga..
16 aprill, reede
põletasime kahekesi metsa.
Lõkked läksid ilusti põlema, saime omajagu tööd tehtud ja oleme väsinud nagu loomad. Lõunale läksime 2 tundi varem ja töö lõpetasime umbes sama palju varem. Kui enam ei jaksa, siis pole ju mõtet seal platsiserval konutada. Tee tööd, siis tuleb
O läbimärg aurav särk on omamoodi vaatamisväärsus.
Lisaks vulkaanile on prantsusmaal ka streik.
Muid uudiseid pole. Vihma sajab nii kõvasti, et ei kuule 40cm kauguselt kõlarist tulevat juttu, külmik on nädalalõpule vastavalt tühi.
Loen AF päevikut. Minu jaoks on see ilukirjandus. Kellegi jaoks see oligi elu.
põletasime kahekesi metsa.
Lõkked läksid ilusti põlema, saime omajagu tööd tehtud ja oleme väsinud nagu loomad. Lõunale läksime 2 tundi varem ja töö lõpetasime umbes sama palju varem. Kui enam ei jaksa, siis pole ju mõtet seal platsiserval konutada. Tee tööd, siis tuleb
O läbimärg aurav särk on omamoodi vaatamisväärsus.
Lisaks vulkaanile on prantsusmaal ka streik.
Muid uudiseid pole. Vihma sajab nii kõvasti, et ei kuule 40cm kauguselt kõlarist tulevat juttu, külmik on nädalalõpule vastavalt tühi.
Loen AF päevikut. Minu jaoks on see ilukirjandus. Kellegi jaoks see oligi elu.
17 ja laupäev
eile õhtul tuli mõte, et kui internetti niikuinii ei saa, võiks hoopis kuhugi mujale minna. Näiteks Salut’ saartele. F võttis sõnasabast kinni ja lubas laevapiletid broneerida ja auto üürida. Mitte küll nädalavahetuseks, aga hjärgmiseks nädalaks. Vastutasuks tegime täna tublisti tööd.
Nüüd läks O poodi ja mina pesen tööriideid. Nende pesuvesi on tume rohekaspruun. Sellist värvi nagu loodus ja mootoriõli segisegatult.
Tõenäoselt on asi küll selles, et varem ei lugenud ma vabatahtlikult meelelahutuseks artikleid, ega olnud neist nii vaimustuses ega osanud korraalikult hinnata, aga satun üha tihemini nii ilusatele ja elgegantselete kirjatöödele. Näiteks, kõik artikli,t mis prof Zahavit tsiteerivad on kohe minu poolt plusspunkti saanud.
Olen täna söönud 1.5 kaussi müslit ja ühe küpsise. Sest lõunasöök oli nii ülepipardatud, et ma lihtsalt ei suutnud seda suhu panna, ilma et limaskest suust välja irduks, nii et sõin enne tööle minekut kiiruga mõned suutäied müslit. Õhtul olin tänu sellisele kuivtoidule nii näljane, et ei suutnud ilma küpsist vereringesse ja makku panemata mingitki trenni teha. Homseks veel on müslit, siis hakkan sööma porgandeid. Neid on ka paariks päevaks.
Nii juhtub, kui meessoost inimese poodi saadad.
Väsimus on. Vaimne ja füüsiline. Vihmametsa tapmine on emotsionaalselt kurnavamgi, kui kehaliselt. Ma ausõna ei kiida seda heaks, mida teeme.
eile õhtul tuli mõte, et kui internetti niikuinii ei saa, võiks hoopis kuhugi mujale minna. Näiteks Salut’ saartele. F võttis sõnasabast kinni ja lubas laevapiletid broneerida ja auto üürida. Mitte küll nädalavahetuseks, aga hjärgmiseks nädalaks. Vastutasuks tegime täna tublisti tööd.
Nüüd läks O poodi ja mina pesen tööriideid. Nende pesuvesi on tume rohekaspruun. Sellist värvi nagu loodus ja mootoriõli segisegatult.
Tõenäoselt on asi küll selles, et varem ei lugenud ma vabatahtlikult meelelahutuseks artikleid, ega olnud neist nii vaimustuses ega osanud korraalikult hinnata, aga satun üha tihemini nii ilusatele ja elgegantselete kirjatöödele. Näiteks, kõik artikli,t mis prof Zahavit tsiteerivad on kohe minu poolt plusspunkti saanud.
Olen täna söönud 1.5 kaussi müslit ja ühe küpsise. Sest lõunasöök oli nii ülepipardatud, et ma lihtsalt ei suutnud seda suhu panna, ilma et limaskest suust välja irduks, nii et sõin enne tööle minekut kiiruga mõned suutäied müslit. Õhtul olin tänu sellisele kuivtoidule nii näljane, et ei suutnud ilma küpsist vereringesse ja makku panemata mingitki trenni teha. Homseks veel on müslit, siis hakkan sööma porgandeid. Neid on ka paariks päevaks.
Nii juhtub, kui meessoost inimese poodi saadad.
Väsimus on. Vaimne ja füüsiline. Vihmametsa tapmine on emotsionaalselt kurnavamgi, kui kehaliselt. Ma ausõna ei kiida seda heaks, mida teeme.
19.04.2010
läheme ülehomme saartele!
Et sadamas peab vara olema, läheme homme ööseks kontorisse. See annab tunni võitu, n iikuinii peab enne 6t tõusma.
Muidu oli tavaline tööpäev. Nkehas on kumuleeruv väsimus. See pidev palavus ja lõkete lähedus. Ei viitsi enam jalgu kõndides korralikult õhku tõsta (tulemus – jäävad juurte ja liaanide taha kinni), ega suuri sületäisi korraga tulle vedada. Õhtuks on palavusest ja kõigest selline roidumus, et trenni ka teha ei jaksa. Isegi mitte ülepäeviti. Arvestades päevase töö iseloomu annan selle endale andeks.
Öösel oli üks puu ümber kukkunud raiesmikul. Selle tüve lahates leidsime suured tõugus. U3-4cm pikad ja cm jämedad. Võtsin osad neist koos mädapuiduga kaasa ja panin karpi. Kui õnnestub neid sipelgate eest kaitsta, saan teada, mis elukad neist saavad. Ristisin nad Einsteinideks.
Metsad põlevad, loomad surevad
Surinami ja Guajaana jäävad meitele.
läheme ülehomme saartele!
Et sadamas peab vara olema, läheme homme ööseks kontorisse. See annab tunni võitu, n iikuinii peab enne 6t tõusma.
Muidu oli tavaline tööpäev. Nkehas on kumuleeruv väsimus. See pidev palavus ja lõkete lähedus. Ei viitsi enam jalgu kõndides korralikult õhku tõsta (tulemus – jäävad juurte ja liaanide taha kinni), ega suuri sületäisi korraga tulle vedada. Õhtuks on palavusest ja kõigest selline roidumus, et trenni ka teha ei jaksa. Isegi mitte ülepäeviti. Arvestades päevase töö iseloomu annan selle endale andeks.
Öösel oli üks puu ümber kukkunud raiesmikul. Selle tüve lahates leidsime suured tõugus. U3-4cm pikad ja cm jämedad. Võtsin osad neist koos mädapuiduga kaasa ja panin karpi. Kui õnnestub neid sipelgate eest kaitsta, saan teada, mis elukad neist saavad. Ristisin nad Einsteinideks.
Metsad põlevad, loomad surevad
Surinami ja Guajaana jäävad meitele.
18, pühapäev
hommikul pesupäev, siis edasi metsapäev. Läskime ikka ja jälle orkestrikoobast otsima. Ei leidnud, lüll aga jõudsime järjekordse ojani, millel oli imeilus (ja ma tõesti mõtlen seda südamest, imeilus!) 5meetrine joake ja seal lähedasl oli väike järv! Sogane ja risti sisse kukkunud puudega ja kahtlemata ka anakondadega.
Pärastlõunal olin laisk, lugesin (loen nüüd tervelt kahte raamatut korraga! Ühte arvutist, teist kaante vahelt) ja tukkusin. Ühe kirja kirjutaisn ka. deekord paberil. See oli päris värskendav. Ning siis kui läksin aknaluuke kinni panema, hüppas luugi pealt tuppa, napilt minust mööda, sadajalgne. Jooksis kapi alla ja keeldus välja tulemast. O püüdis ta kinni, aga üsna paranoiline on olla. See on juba neljas sadajalgne viimase nädala jooksul majas kohata.
.
15 – child 44.
hommikul pesupäev, siis edasi metsapäev. Läskime ikka ja jälle orkestrikoobast otsima. Ei leidnud, lüll aga jõudsime järjekordse ojani, millel oli imeilus (ja ma tõesti mõtlen seda südamest, imeilus!) 5meetrine joake ja seal lähedasl oli väike järv! Sogane ja risti sisse kukkunud puudega ja kahtlemata ka anakondadega.
Pärastlõunal olin laisk, lugesin (loen nüüd tervelt kahte raamatut korraga! Ühte arvutist, teist kaante vahelt) ja tukkusin. Ühe kirja kirjutaisn ka. deekord paberil. See oli päris värskendav. Ning siis kui läksin aknaluuke kinni panema, hüppas luugi pealt tuppa, napilt minust mööda, sadajalgne. Jooksis kapi alla ja keeldus välja tulemast. O püüdis ta kinni, aga üsna paranoiline on olla. See on juba neljas sadajalgne viimase nädala jooksul majas kohata.
.
15 – child 44.
Sunday, April 4, 2010
ilusaid munavõtteid kõigile
külmetan siin Matoury kontoris ja ei suuda ära imestada, miks siis, kui mul oli igapäevane juurdepääs internetile, ei vaadanud ma kõiki neid youtube filme (vastus - sest mul oli targemat teha). Praegu vaataks küll kõiki! Secret life of adolf hitler tundub hetkel suurepärane meelelahutus lõunapausiks ja 38ndal aastal väljaantud sex madness oleks nii tore hommikuäratus....
nojah, teil on internet olemas, vaadake ikka minu esmaklassilist kaameratööd ka vahel
põnevus-õudusfilmi sellest, kuidas iguaan Otti sabaga lööb (ja verd purskub ojadena)
ja kaunite lodusvaadetea mõtlik film 'liblikas ja veetilk'
ja, jah, mulle ikka veel meeldib siin.
külmetan siin Matoury kontoris ja ei suuda ära imestada, miks siis, kui mul oli igapäevane juurdepääs internetile, ei vaadanud ma kõiki neid youtube filme (vastus - sest mul oli targemat teha). Praegu vaataks küll kõiki! Secret life of adolf hitler tundub hetkel suurepärane meelelahutus lõunapausiks ja 38ndal aastal väljaantud sex madness oleks nii tore hommikuäratus....
nojah, teil on internet olemas, vaadake ikka minu esmaklassilist kaameratööd ka vahel
põnevus-õudusfilmi sellest, kuidas iguaan Otti sabaga lööb (ja verd purskub ojadena)
ja kaunite lodusvaadetea mõtlik film 'liblikas ja veetilk'
ja, jah, mulle ikka veel meeldib siin.
Suur reede, 2.04
Kui arvate, et suurel reedel toimub siin guajaanateemaline lihavõttenäidend jänkude ja tuukanitega, siis eksite. Juba eelmisel õhtul kärutasid siia 3 tegelast mitmesaja kilo desmodiumiga. Terve suure püha kuulasin saramaka keelset mölinat ning kühveldasin taimi ühest hunnikust teise. Vahele vaatasin toolil olesklevat D-d ja talusin alandust inimeste poolt, kelle esivanemad on orjapõlves olnud mitusada aastat vähem, kui minu, ja kes ise ennast vastupandamuteks pidasid.
Ei, noh, tegelikult kuulasin teise poole päevast prantsuse leitnandi türdukut ja nii hull see ka ei olnud.
Saramaka keel on väga veider kompot inglise, prantsuse, mingist aafrika ja ei tea mis keeltest veel. Kuulad mingit lalinat, kus on palju lühikeste sõnatüvede järjestikusi kordusi ja vahele tuleb polm prantsuskeelset sõna, millele järgneb väga inglasliku kõlaga, aga arusaamatu fraas, siis mulin jätkub. Nii päev otsa. Tublimad mehed puhastasid samal ajal taimi. Üks eksemplar istus lihtsalt pingil ja naeris ja pajatas. Tööga ei tasu endale liiga teha.
kokkuvõttes saime ühe päevaga kõik tehtud (st homme saab linna), ja värvisin mune. Hõissa ja palju ilusaid munadepühi.
Kui arvate, et suurel reedel toimub siin guajaanateemaline lihavõttenäidend jänkude ja tuukanitega, siis eksite. Juba eelmisel õhtul kärutasid siia 3 tegelast mitmesaja kilo desmodiumiga. Terve suure püha kuulasin saramaka keelset mölinat ning kühveldasin taimi ühest hunnikust teise. Vahele vaatasin toolil olesklevat D-d ja talusin alandust inimeste poolt, kelle esivanemad on orjapõlves olnud mitusada aastat vähem, kui minu, ja kes ise ennast vastupandamuteks pidasid.
Ei, noh, tegelikult kuulasin teise poole päevast prantsuse leitnandi türdukut ja nii hull see ka ei olnud.
Saramaka keel on väga veider kompot inglise, prantsuse, mingist aafrika ja ei tea mis keeltest veel. Kuulad mingit lalinat, kus on palju lühikeste sõnatüvede järjestikusi kordusi ja vahele tuleb polm prantsuskeelset sõna, millele järgneb väga inglasliku kõlaga, aga arusaamatu fraas, siis mulin jätkub. Nii päev otsa. Tublimad mehed puhastasid samal ajal taimi. Üks eksemplar istus lihtsalt pingil ja naeris ja pajatas. Tööga ei tasu endale liiga teha.
kokkuvõttes saime ühe päevaga kõik tehtud (st homme saab linna), ja värvisin mune. Hõissa ja palju ilusaid munadepühi.
Poisson d’avril (kas sain sõnast ikka õigesti aru, ei tea), neljapäev.
Pidime minema D-ga cestrumilehti korjama. Jõudsin kanalast mööda sõita, kui juba olid tee peal kolm langend tüve ja palju pisiprahti. Öösel oli vist torm olnud. Korraliku mehe kombel hüppas D autost välja ja hakkas matšeetega puid tegema. Mina vaatasin kohmetult ja meenutasin eelmist korda, kui mustqad mehed teele langend tüve hävitasid. Sarnasus oli põhjalik – ka see kord päästis olukorra mootorsaega tegelane. Ehk siis tõin istanduses metsa tegeva O kohale ja tema saagis puud läbi. Mehi sõidutades sain harjutada traktoristi kompel pea aknast väljas tagurdamist. Minust võib veel mitte-linnatüdrukuna asja saada.
Lehti kogudes vestlesin vist päris esimest korda, D-ga. Ega ma suurem asi vestluspartner pole, muidugi. Aga ta sai naera selle üle, et meil riigis kokku vaid mõnikümend mustanahalist on, ja et neile tänaval järele vaadatakse (hämmastav, lihtsalt hämmastav).
Pärastlõunal jätkasime D-ga koostööd mina sain kühveldada väikese kühvliga mulda väikestesse kilekottidesse, samal ajal, kui tema käis istikutematerjali toomas. Töö iseenesest oli meeldivalt nüri, kui välja jätta loov osa. Nimelt mullahunnik ammendus juba kuu tagasi ja nüüd tuleb sealt äärtest otsida veel viimaseid riismeid.
Hommikul, kui ma veel endale päeva olemasolu läbi mõelda polnud jõudnud, tegi D ootamatult aktuaalse nalja. Iseenesest süütukese, aga võttis päris mitmeks minutiks südame võbelema. ‘F tahab teiega rääkida’. Kas ta ise sai aru, kui hea aprillinali see oli?
Pidime minema D-ga cestrumilehti korjama. Jõudsin kanalast mööda sõita, kui juba olid tee peal kolm langend tüve ja palju pisiprahti. Öösel oli vist torm olnud. Korraliku mehe kombel hüppas D autost välja ja hakkas matšeetega puid tegema. Mina vaatasin kohmetult ja meenutasin eelmist korda, kui mustqad mehed teele langend tüve hävitasid. Sarnasus oli põhjalik – ka see kord päästis olukorra mootorsaega tegelane. Ehk siis tõin istanduses metsa tegeva O kohale ja tema saagis puud läbi. Mehi sõidutades sain harjutada traktoristi kompel pea aknast väljas tagurdamist. Minust võib veel mitte-linnatüdrukuna asja saada.
Lehti kogudes vestlesin vist päris esimest korda, D-ga. Ega ma suurem asi vestluspartner pole, muidugi. Aga ta sai naera selle üle, et meil riigis kokku vaid mõnikümend mustanahalist on, ja et neile tänaval järele vaadatakse (hämmastav, lihtsalt hämmastav).
Pärastlõunal jätkasime D-ga koostööd mina sain kühveldada väikese kühvliga mulda väikestesse kilekottidesse, samal ajal, kui tema käis istikutematerjali toomas. Töö iseenesest oli meeldivalt nüri, kui välja jätta loov osa. Nimelt mullahunnik ammendus juba kuu tagasi ja nüüd tuleb sealt äärtest otsida veel viimaseid riismeid.
Hommikul, kui ma veel endale päeva olemasolu läbi mõelda polnud jõudnud, tegi D ootamatult aktuaalse nalja. Iseenesest süütukese, aga võttis päris mitmeks minutiks südame võbelema. ‘F tahab teiega rääkida’. Kas ta ise sai aru, kui hea aprillinali see oli?
29.03
nädala jooksul olen õppinud kasutama juba kolme ohtlikku relva:kaheraudne, matšeete ja mootorsaag (eriti ohtlikud on need minu käes. Nii on need ohtlikud ka mulle endale).
Nii, nagu kirjutatakse Cvsse, ‘oskan kasutada Statisticat, adobet, exelit ja kümneid teisi programme’, võiks ju ka kirjutada, et kompetentsi kuuluvad matšeete, mootorsaag, kaheraudne, triikraud ja purdunui.
täna harjutasin niisiis metsalangetamist. Üritan suhtuda sellesse nagu lahkamisse, mis on hea, et objekti lähemalt ja põhjalikumalt tundma õppida. Kährikuid ja tuvisid me ju lahkasime koolis. Nüüd tegelen iseseisva õppega ja lahkan vihmametsa. Right?
Tõepoolest oli hariv – suhteliselt iga puu otsas on sipelgapesa. Mitme sipelgapesaga puud seni ei leindud. Ja puude otsas on hoopis teistsugused ja huvitavamad elukad, keda meie siin maa peal ei näe tavaliselt. Näiteks üks hästi kaunilt kollase-roosaörohelise kirju ritsikas, kes on puude võrades elamisega nii harjunud, et maa peal ta liikuda ei osanudki. Ega lennata. Kui mõne oksa/lehe peale sai, siis turnis seal, siis tegi 10cm laperdava lennu järgmisesse kohta.
nädalavahetus 27-28 märts
oli juba ette teada, et laupäeval tuleb kiire taimejuurenälja pärast tööd teha,vaba päev jääb ära. Raske kuidai uskuda, et see taimevajadus tekkis viimase ööpäeva jooksul ja nii ootamatult, et seda ei saanud nädala sees ära teha.
Igatahes, tuli koguda taime JUURT. Taim ise kogu täiega maa seest välja tõmmata ja juus matšeetega ära raiuda ja kotti ajada.
Olin üsna kindel,m et minust sellel töö juurest olulist abi pole, seega hommikul, kui D küsis natuke imestunudlt, et kas ma ei tulegi, üritasins eda ka talle selgitada. Sain vabal hommikupoolikul kohvida, lugeda ja tantsida. Pärastlõunal läksin siiski meestega tööle, lootuses nende vaeva natuke vähendada.
Ega ma sellega vist eriti hakkama ei saanud. Maa seest juurtega taimede väljatirimiseks olen liiga nõrk ja matšeetega juure raiumises olen veel lihtsalt algaja. Peale mõndakümend juurt hakkasin siiski enamvähem Matšeetet nii käsitsema, et see enam mulle endale ohtlik ei olnud. Progress seegi ja varem või hiljem ma ju pidin selle tööriista kasutamise ära õppima. Lisaks tarkusele ja osavusele sain ka vesivilli peopessa.
Õhtuks läksime siiski Matourysse. Panime arvutid ülesse ja tormasime linna. Oli natuke plaan hängida õhtuses pealinnas, süüa ja võibolla ka kinno minna. Et siis kohting, või nii.
Cayennes oli parasjagu käimas mingi sõjaväeüritus – palmide väljaku ääres olid suured teglid püsti ja hamburgeriputkad ja oli näha et olime just actionile hiljaks jäänud. Hamburgeriputkast pärit võileib ja jook ja jalutuskäik linnas. Geto-linnaosa polnud sel korral nii hingematvalt geto. Arvan, et tegelikult vältisime treadlikult seda kõige hullemat linnaosa.
Seal elavadki inimesed majades, mis olid kortermaja pooleldi-ehitusjärgus kümmekond aastat tagasi, kus on betoonseinad ja kõik. Ja see on normaalne, need ei ole mingid erakordsed prükkarid, neid lihtsalt on pärast päikeselojangut pimedam kui meil.
Mereäärses pargis mängisid soliidses eas inimesed pentanki (kirjutan nii nagu kuulen), taistaks mängis ühest kohvikust kostuv elav klaverimuusika. Nii lõunamaine, kui saab üldse olla. Just öösiti kusagil linnas on nii veidralt eksootiliselt lõunamaine. Kodus, mäel on õhtuti ikkagi jahedam ja pimedam ja kõik räägivad töistest asjadest ja lähevad vara magama.
Kinno ei läinud – mõlemad guajaana eestlasel oli pissihäda ja kinos ei paistnud peldikut olevat. Et me ei tahtnud palmide väljakul puu najal põit kergendada, nagu ennem just üks ema oma tütrel teha oli lasknud, otsustasime paaritummisest kinnises ruumis istumisest loobuda. Kahju, kinos oli kohalik(!) film džunlis seiklevast guajaana juurtega pariislasest. Ehk järgmine kord.
Öine vana sadam oli imeilus ja seda oli ka peaaeu-täiskuu.
Internettisin poole ööni, eesti mõistes hommikuni.
Pühapäev oli natuke uimane tänu vähesele, ja sedagi liiga palavas saadud, unele. Matoury turul olid negrinnas oma värvilistes sitsikleidi-rahvariietes, pakkusid oma küpsetisi ja pärast mängisid trummi. Nendes riietes olid nad nii loomulikud. Ma ei taha nüüd üldse rassistlikult külada, aga just nagu korralikud orjastatud mustanahalised rõõmsad tädid.
Pärast turgu tulime ära koju. Vahepeal oli meie rõduäärne papaiapuu oma maisest elust lahkunud – puuke oli keskelt pooleks murdunud. Viljad ja lehed kukkusid temsa küljest juba mitu nädalat tagasi.
Metsa siiski ei jõudnud jalutama, sest uni murdis maha, ja ärgates oli veel vaid paar tundi pimedani. Selle eest lugenis allatõmmatud internetti ja sõin kõrvale laimikooki. Ja kuulasin olukorda riigis.
Kodus ei teeks ma selliseid asju eal.
Homme hakkame jälle metsa langetama, et teha ruumi kultuurtaimedele.
Hõissa!
Desmodiumist oli juba nii siiber kui siiber
‘evolution, the musical’ on üks hiiglama suurepäranemuusikal. Lühike ja kaasahaarqav ja täpselt sobivalt poliitisise korrektsuse piiridest väljas
nädala jooksul olen õppinud kasutama juba kolme ohtlikku relva:kaheraudne, matšeete ja mootorsaag (eriti ohtlikud on need minu käes. Nii on need ohtlikud ka mulle endale).
Nii, nagu kirjutatakse Cvsse, ‘oskan kasutada Statisticat, adobet, exelit ja kümneid teisi programme’, võiks ju ka kirjutada, et kompetentsi kuuluvad matšeete, mootorsaag, kaheraudne, triikraud ja purdunui.
täna harjutasin niisiis metsalangetamist. Üritan suhtuda sellesse nagu lahkamisse, mis on hea, et objekti lähemalt ja põhjalikumalt tundma õppida. Kährikuid ja tuvisid me ju lahkasime koolis. Nüüd tegelen iseseisva õppega ja lahkan vihmametsa. Right?
Tõepoolest oli hariv – suhteliselt iga puu otsas on sipelgapesa. Mitme sipelgapesaga puud seni ei leindud. Ja puude otsas on hoopis teistsugused ja huvitavamad elukad, keda meie siin maa peal ei näe tavaliselt. Näiteks üks hästi kaunilt kollase-roosaörohelise kirju ritsikas, kes on puude võrades elamisega nii harjunud, et maa peal ta liikuda ei osanudki. Ega lennata. Kui mõne oksa/lehe peale sai, siis turnis seal, siis tegi 10cm laperdava lennu järgmisesse kohta.
nädalavahetus 27-28 märts
oli juba ette teada, et laupäeval tuleb kiire taimejuurenälja pärast tööd teha,vaba päev jääb ära. Raske kuidai uskuda, et see taimevajadus tekkis viimase ööpäeva jooksul ja nii ootamatult, et seda ei saanud nädala sees ära teha.
Igatahes, tuli koguda taime JUURT. Taim ise kogu täiega maa seest välja tõmmata ja juus matšeetega ära raiuda ja kotti ajada.
Olin üsna kindel,m et minust sellel töö juurest olulist abi pole, seega hommikul, kui D küsis natuke imestunudlt, et kas ma ei tulegi, üritasins eda ka talle selgitada. Sain vabal hommikupoolikul kohvida, lugeda ja tantsida. Pärastlõunal läksin siiski meestega tööle, lootuses nende vaeva natuke vähendada.
Ega ma sellega vist eriti hakkama ei saanud. Maa seest juurtega taimede väljatirimiseks olen liiga nõrk ja matšeetega juure raiumises olen veel lihtsalt algaja. Peale mõndakümend juurt hakkasin siiski enamvähem Matšeetet nii käsitsema, et see enam mulle endale ohtlik ei olnud. Progress seegi ja varem või hiljem ma ju pidin selle tööriista kasutamise ära õppima. Lisaks tarkusele ja osavusele sain ka vesivilli peopessa.
Õhtuks läksime siiski Matourysse. Panime arvutid ülesse ja tormasime linna. Oli natuke plaan hängida õhtuses pealinnas, süüa ja võibolla ka kinno minna. Et siis kohting, või nii.
Cayennes oli parasjagu käimas mingi sõjaväeüritus – palmide väljaku ääres olid suured teglid püsti ja hamburgeriputkad ja oli näha et olime just actionile hiljaks jäänud. Hamburgeriputkast pärit võileib ja jook ja jalutuskäik linnas. Geto-linnaosa polnud sel korral nii hingematvalt geto. Arvan, et tegelikult vältisime treadlikult seda kõige hullemat linnaosa.
Seal elavadki inimesed majades, mis olid kortermaja pooleldi-ehitusjärgus kümmekond aastat tagasi, kus on betoonseinad ja kõik. Ja see on normaalne, need ei ole mingid erakordsed prükkarid, neid lihtsalt on pärast päikeselojangut pimedam kui meil.
Mereäärses pargis mängisid soliidses eas inimesed pentanki (kirjutan nii nagu kuulen), taistaks mängis ühest kohvikust kostuv elav klaverimuusika. Nii lõunamaine, kui saab üldse olla. Just öösiti kusagil linnas on nii veidralt eksootiliselt lõunamaine. Kodus, mäel on õhtuti ikkagi jahedam ja pimedam ja kõik räägivad töistest asjadest ja lähevad vara magama.
Kinno ei läinud – mõlemad guajaana eestlasel oli pissihäda ja kinos ei paistnud peldikut olevat. Et me ei tahtnud palmide väljakul puu najal põit kergendada, nagu ennem just üks ema oma tütrel teha oli lasknud, otsustasime paaritummisest kinnises ruumis istumisest loobuda. Kahju, kinos oli kohalik(!) film džunlis seiklevast guajaana juurtega pariislasest. Ehk järgmine kord.
Öine vana sadam oli imeilus ja seda oli ka peaaeu-täiskuu.
Internettisin poole ööni, eesti mõistes hommikuni.
Pühapäev oli natuke uimane tänu vähesele, ja sedagi liiga palavas saadud, unele. Matoury turul olid negrinnas oma värvilistes sitsikleidi-rahvariietes, pakkusid oma küpsetisi ja pärast mängisid trummi. Nendes riietes olid nad nii loomulikud. Ma ei taha nüüd üldse rassistlikult külada, aga just nagu korralikud orjastatud mustanahalised rõõmsad tädid.
Pärast turgu tulime ära koju. Vahepeal oli meie rõduäärne papaiapuu oma maisest elust lahkunud – puuke oli keskelt pooleks murdunud. Viljad ja lehed kukkusid temsa küljest juba mitu nädalat tagasi.
Metsa siiski ei jõudnud jalutama, sest uni murdis maha, ja ärgates oli veel vaid paar tundi pimedani. Selle eest lugenis allatõmmatud internetti ja sõin kõrvale laimikooki. Ja kuulasin olukorda riigis.
Kodus ei teeks ma selliseid asju eal.
Homme hakkame jälle metsa langetama, et teha ruumi kultuurtaimedele.
Hõissa!
Desmodiumist oli juba nii siiber kui siiber
‘evolution, the musical’ on üks hiiglama suurepäranemuusikal. Lühike ja kaasahaarqav ja täpselt sobivalt poliitisise korrektsuse piiridest väljas
30.03.2010
käisime cayenne natuke šikimas linnaosas, kus olid hiinakate asemel butiigid ja turistirämpsu asemel poed, mis müüsid kunstkäsitööd. Lisaks oli üks hiinlaste (ikka hiinlaste…) kiirsöögikoht, mille tuunikala võileib koosnes poolest baguetist, keedetud munast ja tuunikalast majoneesiga. Ühelt poole täpselt see, mis lubati, samas…
õhtupoole läks meie pisinunnumootorsaag katki ja läksime siis hoopis aaravaatlusjalutuskäigule.
Aarasid ei näinud, küll aga tamatiine ja tuukanit. Ja jalutada on ka alati tore.
Uus audiobook – prantsuse leitnandi tüdruk. Paberraamat edeneb aegamööda. Väga raske on lugeda aja kulgemisest ja tegevuse puudumisest ilma magama jäämata. Mis ei tähenda, et see hea raamat ei oleks.
Petersell hakkab endale juba päris lehti tekitama.
Selline kordaläinud päev. Siiralt.
Ainult saadud uudised ei olnud täna head.
käisime cayenne natuke šikimas linnaosas, kus olid hiinakate asemel butiigid ja turistirämpsu asemel poed, mis müüsid kunstkäsitööd. Lisaks oli üks hiinlaste (ikka hiinlaste…) kiirsöögikoht, mille tuunikala võileib koosnes poolest baguetist, keedetud munast ja tuunikalast majoneesiga. Ühelt poole täpselt see, mis lubati, samas…
õhtupoole läks meie pisinunnumootorsaag katki ja läksime siis hoopis aaravaatlusjalutuskäigule.
Aarasid ei näinud, küll aga tamatiine ja tuukanit. Ja jalutada on ka alati tore.
Uus audiobook – prantsuse leitnandi tüdruk. Paberraamat edeneb aegamööda. Väga raske on lugeda aja kulgemisest ja tegevuse puudumisest ilma magama jäämata. Mis ei tähenda, et see hea raamat ei oleks.
Petersell hakkab endale juba päris lehti tekitama.
Selline kordaläinud päev. Siiralt.
Ainult saadud uudised ei olnud täna head.
31.03.2010
hommikul istutasime guinessi-malaariataime (pole ikka veel selle nime meelde suutnud jätta), siis läksid mehed juurtega taimi maast välja tõmbama. Lõunapausi ajal vaatasime Rab Ne Bana Di Jodi lõpuni.
ei tea, kas indias on kinodel sisse-ehitatud äravoolukanalid? Pisarate jaoks, ma mõtlen
igatahes, vaatan ja mõtlen ja ikka ma neist naistest aru ei saa.
Siis sain natuke veega mängida ja taimejuuri pesta ja tööpäev oligi läbi.
Et seda suurepärast sündmust tähistada, läksime lähme-vaatame-loomi jalutuskäigule ühele tajale, kus olime varem sipelgaõgijat näinud.
Sipelgaõgijat ei näinud, ega ka jaaguari, aarasid ka mitte (aga kuulsime), külla ga nägime teisi papagoisid ja rähni ja tamarine ja palju libilikaid ja muidulinde. Nii et kokkuvõttes oli väga õnnestunud ja tore jalutuskäik. Tegin üle mitme päeva pilti ja sain nii palju kõndida, kui hing ihaldas. Tagasiteel läks pimedaks, ja lõpu kõndisime läbi pilvede kumava kuu valgel päris omakoduotsa lcd ekraani valgel (pole ime, et nad akudele nii kohutavalt mõjuvad, kui nii palju valgust välja annavad).
hommikul istutasime guinessi-malaariataime (pole ikka veel selle nime meelde suutnud jätta), siis läksid mehed juurtega taimi maast välja tõmbama. Lõunapausi ajal vaatasime Rab Ne Bana Di Jodi lõpuni.
ei tea, kas indias on kinodel sisse-ehitatud äravoolukanalid? Pisarate jaoks, ma mõtlen
igatahes, vaatan ja mõtlen ja ikka ma neist naistest aru ei saa.
Siis sain natuke veega mängida ja taimejuuri pesta ja tööpäev oligi läbi.
Et seda suurepärast sündmust tähistada, läksime lähme-vaatame-loomi jalutuskäigule ühele tajale, kus olime varem sipelgaõgijat näinud.
Sipelgaõgijat ei näinud, ega ka jaaguari, aarasid ka mitte (aga kuulsime), külla ga nägime teisi papagoisid ja rähni ja tamarine ja palju libilikaid ja muidulinde. Nii et kokkuvõttes oli väga õnnestunud ja tore jalutuskäik. Tegin üle mitme päeva pilti ja sain nii palju kõndida, kui hing ihaldas. Tagasiteel läks pimedaks, ja lõpu kõndisime läbi pilvede kumava kuu valgel päris omakoduotsa lcd ekraani valgel (pole ime, et nad akudele nii kohutavalt mõjuvad, kui nii palju valgust välja annavad).
Subscribe to:
Posts (Atom)