12.04.2010
metsahävitus vol liiga mitu.
Jätkasime ‘vihmametsalahkamist’. Kui välja arvata selle lõplik tagajärg, on iseenesest õpetlik tegevus. Nägin 30cm raagritsikat, tarantlit, kahte ägedat ja uudset röövikut ja triibulist sisalikku.

Siinne mets tundub olevat palju rohkem ühtne tervik, kui meie mets eestis. Meil kasvavad puud lüll kõrvuti, lendorav saab ühelt oksalt teisele, puud moodustavad metsatüübi, ühtselt hoiavad maast kinni. Tihedamates metsades ka liituvad pea sajaprotsendiliselt, aga siin on see hoopis teisiti. Need puud elavad üksteise küljes. On ühendatud liaanidega, oksad kasvavad kolme korrusena naaberpuudel kohati, sipelgad ronivad ühest võrast teise. Okstes elab loomi, kes pole sugugi lennuvõimelised, ega isegi mobiilsed (nt laisikud), aga ei pea puu vahetamiseks maale tulema, pole tarvidustki lennata või hõljuda. Ja kui üks puu juurest läbi lõigata, üritavad teised puud teda veel iga hinnaga püsti, endi küljes hoida. Sest nad on nii seotud, et ühe langemine ennustab surma ka teistele… Need puud ei saa kõvasti juurtega mullast kinni hoida. Seega hoiavad nad üksteisest.

Värskelt tapetud puud ei taha põleda. Ehk neis ikka veel ringleva mahla, piimmahla, pärast? Igatahes tules oleva puu tulest väljas olev otsa keeb pealt poolt puu seest tulevast. Ja tulle visatud puud vinguvad ja piuksuvad. Omomoodi ilus hääl.
Arvan, et mul pole enam kunagi õigust vinguda liiga sooja talve ja vihmase sügise üle, arvestades viimase aja minu põhjustatud CO2 emissiooni.

Küsimusele, mis ta päerast siit äraminekut tegema hakkab, vastas D, et hakkab magama ja otsib endale türduku. Jah, ei tasu tööd ja eraelu segi ajada.

Hommikul udutas, päeval otseselt ei sadanud. Sellegipoolest on mul 8 paari märgi aluspükse ja mitte ühtegi kuiva paari. Märjad sokid-särgid mind ei heidutaksi… aga tahaks et vähemalt pesu esimesel hetkel kuiv oleks.

Öösel tägin vahvat und. See sai alguse sellest, et kuulsin läbi une õues toimuvat sadu ja mõtlesin, et peab hommikul koerailmaga metsa hävitama minema. Sealt edasi jäin tagasi sügavasse unne. Unenäo-hommikul sadas aga õues hoopis lörtsi. Tuli välja, et on jõulud tulemas ja läksin sõbra majja käsitöölaadale. Mingil hetkel sain aru, et üks matšeetega mees tahab mu peast pikiseibi lõigata, täpselt kolmangiku koha pealt. See ei paistnud mind eriti häirivat, sest šoppasin edasi ja leidsin ühe hästi nunnu fliisteki, millele olid käsitsi armsad loomad peale tikitud vms. Tahtsins eda osta, aga sularaha polnbud. Libisesin siis mööda kiilasjääs Tartu kesklinna raha järele ja tagasi (müüja oli mulle andnud täpselt viis minutit), jäin hiljaks, aga sain teki ikkagi. Tagasi kodus olles (st džunglimajakeses) mõtlesin välja, et see on ju Oti jõulukink ja ma ei saa seda talle anda, sest mina olen ju džunglis, aga tema kodus.

Tahaksin natuke vaikust. Sellist vaikust, kus pole lähedal üürgavat generaatorit või saage, pole kaagutavaid kanu ega lärmavaid tirtse, ritsikaid ja tsikaade. algul ei suutnud ma siin sugugi magada, sest pidevalt oli nii palju helisid, küll ülalaminitud antropogeeneseid, ja kui noid polnud, siis piisavas koguses looduslikke.