11.04.2010, pühapäev
hommikul logelesime pikalt. Pikutasin ja vaatasin läbi akna voodisse paistvaid taevas kihutavaid pilvi (ikka veel ei saja!) ja mõtlesin, kuidas nad laisiku maailmapildis nagu lennukid üle lendavad. Ja kui sadama hakkab, tulevad vetikad selgatäiesti ootamatult ja järsku, nagu plahvatuse tagajärjel. Ja öö ja päev vuhisevad mööda nagu diskovalgus. Mõnusalt laisk tunne on tervelt poole üheksani voodis lösutada.

Siis läksime orkestrikoobast otsima (juba legendaarne koobas, millest F O-le rääkis, F seda ise näinud ei ole. Pidi nii suur olema, et sinna terve orkester sisse mahub. Mina läksin seda esimest korda otsima, O on üksi juba paar korda enne ka käinud).
Kuigi ilm oli palav ja kuid, panin fotoasjad kotti käterättide vahele ja võtsin peoga kaasa kilekotte. Siinkandis ei või kunagi teada. Veel avastasin, et juba kolmel objektiivil olid seeneniidistikud peale tekkinud. Kahel pikal küll õnneks ainult kaitsefiltri ja objektiivi vahele, nii et sain seed ära pühkida. Ja kolmas oli kit-obje, millest lahtisaamisest tegelikult ainult õnnelik oleksin.

Juhuslikust kohast hüppasime metsa sisse ja kõndisime vabalt valitud suunas. Metsaalune oli üpris mugav ja kõnnitav, leidsime järsu kanjonoru, jõekese, maast ühe linnu ja morphotiivad, agouti, kaks puud, mille viljad otse tüvel kasvavad. Ilus ja viljakas jalutuskäik. Tänu mugavale maastikule ka kilometraašilt mitte liiga lühike.

Siis jõudsime ühe O jaoks juba tuttava ojalõiguni. Meie koduoja lõiguni. Esialgne plaan oli minna lõunastama ja pärastlõunal jätkata, või siis vähemalt ühe värskeltavastatud kose juurde minna. Siis hakkas sadama.
Saju algamine on siin juba enne kuulda, sest see tuleb alati mingist suunast ja puud reedavad heliga ära. Samuti peavad puud esimese minuti jagu vihma natuke kinni, nii et on võimalus ennast või asju vihmakindlustada. Paningi oma varustuse lukustatavatesse kilekottidesse. Olin ühe koti liiga vähe kaasa võtnud, nii et 50mm jäi kotiavarustesse üski suplema.

Siis hakkas natuke kõvemini sadama. Ja veel kõvemini. Vesi voolas vägisi suhu ja silma osmoosi põhimõttel, need oli kuivemad kui väliskeskkond. Läbi veest paksu metsa võtsime kõige otsema tee koju ja kõndisime. O ees ja ma järel. Üle oja, mööda traktorijälge, siis mööda rada ja mäest üles (see tee pole päriselt nii lühike, kui kirjeldusest paista võib)
Vihm vahepeal vakka ei jäänud. Isegi väiksemaks ei jäänud.

Koju jõudes tilkusime rõdul ringi ja päästsime-kuivatasime varustust. Rõdule kuivama pandud Morphodest kaks olid vahepeal tuulega lendu läinud, üks tuli kohe ära visata, teisest võib heal juhul veel midagi saada. Kotti pandud froteerätikud olid nii vett täis, kui võimalik.
Vihm. Sajab. sajab. sajab.


Kulinaariast rääkides. Kui keegi teile kunagi väidab, et konserveeritud palmisäsid on söödavad, siis ärge uskuge seda kurja inimest. Männiokka maitselised kommid on samas üllatavalt head.