3-4 aprill, nädalavahetus
läksime linna alles lõunapaiku. Panime asjad ära, ja hüppasime Corast (riigi suurimast? ostukeskusest) läbi, et vaadata sealset rataste ja akude valikut. Muuseas ostsime ka kaarte. Ostsin mitme kuu varu postkaarte ja tänu fortuunale saime mõlemad ka täiesti isikliku koduümbruse kaardi. Nüüd saame hakata julgelt metsas seiklema. Kui sul on kaart, siis EI SAA ju metsa ära eksida, eksju.

Linnas erilist ideed, mida teha ei olnud. Lihavõtte puhul tahtsime ronida mäe otsa, et seal lihavõtte puhul üllatusmune koksida. Paraku olime ilmateate kuulamata jätnud ja Suur Sääserünnak tabas meid ootamatult. Tavaliselt pole Cayennes üldse sääski..
Niisiis läksime mangrooviäärsesse pentanque-parki (ja teel sinna leidsime koha, kus korraldatakse näitusi), sääskede eest peitu.
Moodsad KinderSurprised olid minu jaoks täielik pettumus – plastikust muna käis keskelt pooleks, ühe poole sees oli üllatus, teise sees mingi magus läga, mida pidi lusikaga(!!!) sööma. Ei, see asi oli maitsev, tõesti oli. AGA kui mina noor olin, siis olid üllatusmunad õhukese sokolaadist koorega munad. See šoko hulk oli naeruväärne, aga sellegipoolest pidi seda alati ema, venna ja sõbraga jagama ja see oli nii hea…

Nojah, pärast mune läksime sinna klaverimängijaga restorani. Et kell oli alles vähe, siis klaverimängijat polnud. Esimene teenindaja tõi ainult joogikaardi. Umbes teist korda elus jõin ära terve klaasi õlut (ja jäin tühja kõhu peale täitsa purju, elagu mina), pärast näppasime menüüd ja saime päriselt ka tellida. Ning siis tuli suure kõhuga klaverimängija, kes mängis vaheldumisi Biitleid ja Straussi valsse ning naeratas alati, kui teda üle õla piidlesin. Arvan, et see on mu lemmikkohvik. Šikk ja nunnu.

Läskime varakult tagasi, panime palju-palju filme ja asju tõmbama ja sain isegi juba peale südaööd tuttu.

Pühapäeva hommik. Lubasin endale turul käies neid ilusaid värvilisi kelite ja pükse vaadates patuse mõtte, et järgmine kord luban endale midagi ilusat. Kuna on täiesti võimatu otsustada, kas tahan lühikesi trakispükse, pikki pükse või kleiti (ja kui kleiti, siis millist neist kümnetest nunnukatest..), siis tõenäoliselt võtan asja suurelt käsile. Olen töötav noor ja võin seda endale lubada.

Pärast turgu külastasime La Grande Montagne de Kaw’d. (kõrgeim punkt üle 200m ikkagi!). seal tuli valida kahe raja vahel ning mõlemaks aega ei olnud. Seega on põhjust teinekord jälle tagasi minna. Jälle natuke tistsugune metsatüüp kui seni nähtud – dominant oli mingi suur palm, mis tekitas natuke dinosauruse-filmi tunde. Kui vaadata läbi näppude väikest kiirustamist, oli igavesti tore käik. Nägin enda jaoks uudset oranži limakonna, kes nägi üpris mürgine välja, aedniksipelgate teed puu otsast alla, juba ei tea kui mitmendat korda dendrobatest ja psühhedeelset värvi õitega kaetud roosat maapinda.

Siis tuli linnast D peale korjaa ja väikese poepeatusega kojusõit. Pärastlõunal siiski kaarti katsetama ei jõudnud, selleks oleks rohkem aega ja vähem täiskõhulaiskust tarvis. Küll vaatasime lühifilme, kaarti, tegin kooki ja kuulasin värskelt tõmmatud Blongie greatest hits’e. kahjuks on neist paljud mingid miksid lugudest, mitte orginaalid. Kuid sellegipoolest…
Blondie on minu jaoks lapsepõlve kõlaga. Nimelt oli see ainus kuulamisväärne muusikavinüül meie kodus. Nii et olen vist üsna korduvalt selle saatel mööda tuba ringi kekselnud.
Hea muusikamaitse on mul juba noorusest.