7.04
pole juba mitu päeva sõnagi kirja pannud.
Esmaspäev oli lihavõtte-vabapäev. Napilt ei oleks olnud – hommikul läksime tublisti kanalat koristama. Siis aga otsustasime, et kui kõik teised paistavad puhkavat, puhkame ise ka. Ja saime ka lihavõttekingitused perekond Bossilt – suured plastikmunad sokolaadikommidega. Minu muna oli ilusam ja ilusamate (ja maitsvamate:) kommidega, O omas oli rohkem komme. (nii, et viimased päevad on möödunud laisalt kvaliteetšokolaadi lutsutades)

Igatahes, läksime vastostetud kaardi ja F-ilt laenatud gepsuga vihmametsa kaardistama. Plaan oli kaardil ära märkida see koobas, mille mõni nädal tagasi Danieliga metsas käies leidsime. Metsas tunnistasin endale lõpuks kurba tõsiasja, et olen vist ikkagi ka selle Otihaiguse külge saanud. Kuigi köhin umbes korra kahe päeva tagant, oli lõpuks kohal ka jube jõuetus ja väsimus ja unisus. Suisa häbi oli mõnetunnise jalutuskäigu peale täiseti laip olla. Seega jäin pärastlõunal raamatu ja tekiga koju, O läks üksi järgmist koobast kaardistama. (tegelikult ei leidnud ta toda koobast üles, nii et ehk saan selle päriselt kaardistamsiel ikkagi kaasas olla).

Teisipäeva hommikul käisid mehed linnas mina puhkasin endiselt raamatu seltsis. Juba parem oli olla. Uni teeb imesid. Pärastlõunal üritasime raiesmikule tuld otsa panna aga oli märg ja lõkke-ehitus ebaõnnestus, nii et kokkuvõttes ka pärastlõunal erilist tööd ei toimunud. Tervisele ainult hea.

Täna on kolmapäev. Olen juba üsna terve. Unedieet ja enda võimalikult kuivana hoidmine, rohkem polnudki tarvis. O läks F-i linna lennukile viima, mina valvan elektrikuid, kes süsteemi vahetavad ja võtan päikest ja raamatut.
Ma ei tohiks nii palju lugeda. Kui Karu Süda läbi saab, on veel ainult kaks paberköites asja, mida lugeda, ning siis on kõik..
Niimoodi sain terve päeva meestevalves olla – iga mõne tunni tagant üle õue jalutada ja veenduda, et asi pole veel korras ja siis edasi lugeda ja kirjutada. Niikuinii oli liiga palav päev. Liiga palav, et olla. Kui sajab, on paha, kui ei saja… on ka paha.
Täna saab täis kümme nädalat vihmametsa.

üksnes tsiviliseeritud inimene satub varustuseta jäädes meeleheitesse ja võib hukkuda. Inimesele, kes eksisteerib olemasolu enese pärast, on dzungel ainuke kodu ja dzunglihaigus sobivaim filosoofia.
Corwell