31.03.2010
hommikul istutasime guinessi-malaariataime (pole ikka veel selle nime meelde suutnud jätta), siis läksid mehed juurtega taimi maast välja tõmbama. Lõunapausi ajal vaatasime Rab Ne Bana Di Jodi lõpuni.
ei tea, kas indias on kinodel sisse-ehitatud äravoolukanalid? Pisarate jaoks, ma mõtlen
igatahes, vaatan ja mõtlen ja ikka ma neist naistest aru ei saa.

Siis sain natuke veega mängida ja taimejuuri pesta ja tööpäev oligi läbi.
Et seda suurepärast sündmust tähistada, läksime lähme-vaatame-loomi jalutuskäigule ühele tajale, kus olime varem sipelgaõgijat näinud.
Sipelgaõgijat ei näinud, ega ka jaaguari, aarasid ka mitte (aga kuulsime), külla ga nägime teisi papagoisid ja rähni ja tamarine ja palju libilikaid ja muidulinde. Nii et kokkuvõttes oli väga õnnestunud ja tore jalutuskäik. Tegin üle mitme päeva pilti ja sain nii palju kõndida, kui hing ihaldas. Tagasiteel läks pimedaks, ja lõpu kõndisime läbi pilvede kumava kuu valgel päris omakoduotsa lcd ekraani valgel (pole ime, et nad akudele nii kohutavalt mõjuvad, kui nii palju valgust välja annavad).