27.1.
Olen Siin. Siin on pime ja soe ja hetkel ei saja ja mulle meeldib siin. Eestis hakkab kell juba 3le öösel lähenema, aga meil pole veel isegi väikeste laste magamamineku aeg, nii et üritan endale veel natuke aega tegevust leida, et rutem jet lagist üle saada.

Et alustada päris algusest: kui lennujaama jõudsin, oli check-in juba alanud. Sellegipoolest sain seal kuidagi harjumatult kaua istuda. Jõudsin enne maailma lõppu mineku kõigile sõnumeid saata (mis on hea, sest siin pole veel leviga kohtunud. Nii et palun vabandust, et oma kohalejõudmisest märku ei andnud). Orly lennujaama inimesed olid hoopis teistsugused kui CDG inimesed. Nad olid igapäevasemad, unisemad, ja palju mustemad. Saate aru küll.

Kokku lendasin täna alla 9000kilomeetri. Aeg venis nagu üks väga veniv asi ja vaatasin ära 4 filmi (üks woody allen, üks nunnu prantsuse komöödia väikseset poisist, jääaeg 3 ja üks kulinaarne komöödia [deailid on tähtsad!]), sain iga mõne tunni tagant süüa ja tegin isegi pooletunnise lõunauinaku. Milline sisukas päev!

Pean vahele ütlema, et täna on tõesti üsna jahe siin ja et kleidiga keset ööd isudes võib tõesti tiba külm olla, ja et mesast (mis on igal pool ümberringi) tuleb kõiksugu hääli. Tsikaadi moodi hääli ja konna moodi hääli ja linnu moodi hääli ja kohati ka selliseid hääli, mida võiks teha sea ja tagasihoidliku papagoi GMO.

Cayenne lennujaamas jõudsin 5 minutit mõelda, et olen sõitnud teise maailma otsa ja siin saatuse hooleks jäetud, kui Florenze mu peale korjas. Kodu on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel (juhul, kui sõita 70ga udus, milles on nähtavus max 5m ja mõne meetri laiustel käänulistel, muhklikel ja auklikel teedel..)
Aga teid on tõesti vähe, nagu F ütles. Nii et eksida on raske. Esialgu olid teeääred paari meetri laiuses puudest puhtaks tehtud (ja siinne mullamoodi asi on väga veidra konsistentsi ja punase värvusega, homme uudistan seda rohkem), edaspidi oli sõit ‘džunglitunnelis’ - tee äärest kasvas üles ja tee kohale mets ja veel rohkem metsa.
Loomi pidi siiski harva kohtama. “Pour voir les animaux, mieu est aller au zoo”. Tee on maha võetud hoopis langevate puude pärast.
Ja nüüd ma olengi siin. Lahti pakitud, juba paari inimesega kohtunud (kellest vist ükski nimi meeles ei ole), ja mõlemat koera suudelnud (siin on kaks kutsut!!!:)).

Praegu on veel vara aru saada, kus olen ja kas see on hea koht, sest olen siin ainult pimedust näinud. Hommikul saan teada.
Küll aga sain juba hoiatuse enne magamaminekut teki alla vaadata (see tundus kuidagi eriti armas, arvan et vaatan igaks juhuks voodi alla ka, äkki leian mõne krokukummituse) ja et vannituppa ei tasu paljajalu minna.
Eks see siis üks hirmus koht ja maailmalõpp ole.