29.1
istun (võrkkiiges) ekvatoriaalses vihmamesas pikkades pükstes, sokkides, pusas ja lõdisen.
aklimatiseerumine – check
Käisime pikalt jalutamas mäest all ja hakkas sadama. Esialgu arvasin küll rõõmsalt, et siinne vihm on selline tore ja soe, aga üles mäkke (mägi! Ligi 300! m) tagasi tulles läks muudkui jahedamaks ja jahedamaks.

Eilne valguspüük lõppes minu jaoks juba südaööl. Uni sai võitu. Aga täna ei ole enam seda natuke unist ja imelikku olemist kui eile. Tundub, kellahüppele võib ka linnukese taha teha.

Muidu polegi eriti siin midagi teinud veel.
Asjalikku.
Eile lugesin natuke kohalikku elektrisüsteemi lahtikirjeldust ja kasutusõpetust, mis esialgu veel täiesti arusaamatuks jäi. Tahaks kõiki neid kirjeldatud pisikuid ja juhtmeid näha ja katsuda, ehk siis.
Veel kuulub lektüüri kohaliku avifauna raamat. Täiesti prantsusekeelne ja ilusate piltidega. Täitsa loetav ja huvitav.

Täna käisin teed mööda jalutamas, siis käisin soos jalutamas, õnnisasin toapõranda trenniga sisse (Toapõrand on siin tõesti hea. Suisa kahju, et sussid koju jätsin ja pean sokke kulutama. Ja hetkel on ilm täiesti füüsilist aktiivsust soosiv veel. Tiba üle 20 C. Üsna jahe) ja pärast käisin jälle jalutamas, mäest all. Kõik loomad-taimed on võõrad ja ilusad ja huvitavad. Täiesti sulgjaskohev-karvane röövik, koolibriid, kalad ja sisalikud ja kõik need uskumatud taimed.

Streik kestab endiselt, mingi suur tee on kinni pandud, nii et lennujaama ei saa, ei tea tegelt sedagi, kas külla saab sõita.

Täna sain päris mitu korda märjaks. Taimestikutüüp ei olegi oma nime asjatult saanud.
Metsistunud veel ei ole – kui ootamatust kohast sisaliku leidsin, pistsin reflektoorselt kiljuma.

Öised filosoofiaminutid
Elekter on ära.
Nüüd saan täiesti aru, miks ekvaatoril nii suur iive on. Tõepoolest ei ole mitte midagi teha, kui vara läheb pimedaks ja valgusust ei ole. Ühel arvutil oli aku täis (minu oma saab nüüd kohe tühjaks) nii et sai filmi vaadata, siis sain taskulambiga kaotatud juuksekummi otsida. Tänu raskendatud oludele (pime on!) võttis see täitsa kaua aega. Nüüd kiigutan jälle võrkkiike ja kuulan vihma.
Võrkkiigest on võimalik väga ruttu ja tõsiselt sõltuvusse sattuda. See on nagu elustiil. Oskan juba selles igasugu ebanormaalseid aga jube mugavaid positsioone võtta ja neid kukerpalliga vahetada.

Uneharjumused on veidralt eluterveks muutunud siin. Juba teiseks päevaks olen saavutanud normaalse ööpäevarütmi ja ärkan päris ise hommikul üles. Ja kohv tõepoolest põhjustab unetust. Muidu ma ei istuks praegu üleval.
Aga muud ei olnud juua - poes seisin tükk aega teeriiuli ees ja otsustasin et ekvatoriaalses vihmametsas ma teed jooma ei hakka. Rumal otsus.
Nüüd peaks toitumisharjumused ka terveks ravima ja hakkama mitu korda päevas sööma ja mitte toituma ainult crème fraichest ja juustust.

Vahel arvan et olen nagu karulõks, kuhu inimesed jalga pidi sisse astuvad ja siis terve ülejäänud elu lombakad on. (vihma)metsa…

[See oli viimane koht kus juttu salvestasin enne kui arvuti aku tühjaks sai ja ülejäänud filosoofiaminutid jäävadki vihmasesse öösse.]