23-25.01

Asi, mida ei tohiks kunagi teha, on asju pakkiva inimese peale kogu südamest karjumine.
Kui tahad teda veel kunagi näha.
Või kui arvad, et tõenäoliselt teda enam ei näe.
Vähemalt tean nüüd, et enne eestisse tulekut omale korteri pean leida.

Omamoodi on hea, et uisumaratoni ära jätsin. Pärast seda oleks palavik üsna kindel olnud. Praegugi näitab immuunsüsteem tujusid.

Tõmbasin arvutisse ligi 2000 lk wikipediat tulevase floora ja fauna vallas.
Praegu tõmban alla scopust. See on palju lihtsam, kuna on võimalik terve leheküle kaupa artiklid korraga tõmbama panna.

Riided võtavad triigitult palju vähem ruumi. Lihtne elutõde, mis enne reisi meelde sai tuletatud.
Ja kui mitu tundi riideid triikida, saab tuba ka soem

Lähen 1.5 päeva pärast kogu ülejäänud eluks maailmalõppu (vähemalt selline tunne on) ja muretsen ainult kahe asja pärast
1. et mul on nohu
2. et pean üle elama 50kraadise temperatuurihüppe. Isegi eesti suvest lõunasse minnes tegelen ainult sulamisega.
Olen küll üsna nasaalkatasroof, aga see üleüldine stoilisus on üllatav.

Smena jääb eestisse. Ehk leian kohapeal mõne järgmise, kellelt olematu raha eest filmiaparaat osta.

Tantsusussid. Võtta või jätta?

Probleem ei ole kaalupiirangus. Probleem on mahus. Mu seljakott on ostetud mõttega, et kannan max 1/5 oma kaalust, nii nagu ikka matkates. Ekstreemjuhul ¼. Sinna lihtsalt ei mahu 20 kilo asju sisse. Miks mul nii palju riideid on?
Sõnastan ümber. Miks ma nii palju kleite ja seelikuid kaasa võtan?
Vastan ka. Sest mul ei ole lühikesi pükse, mida kaasa võtta. Kui eestis ilus suveilm on, peab seda kohe kleidi või seeliku kandmisega tähistama, enne püksteni jõudmist läheb aga ilm alati üle.

Kas keegi hakkaks mu koeraga metsas ja emaga tearis käima?

Kuulasin järjejuttu ajast. Täitsa teaduslikku ja asjalikku juttu aeti kohati…. Vaheldumisi sellega kuidas on inimesi kes on loousetud hommikuinimesed ja õhtuinimesed ja seda muuta ei saa ja et see on geneetiline. Et no lihtsalt EI SAA keha kella paar tundi siia- või sinnapoole muuta.
Kella keeramine ja teisele poole maakera kolimine ei tule siis vist kõne allagi.
Kui liiga palju peab inimesel olema aega, et juurelda selle üle kas ta on hommiku- või õhtuinimene? 360 päeva aastas ärkame kella peale, siis kui peab, ja magama üritame lihtsalt vajuda nii hilja kui võimalik.
Pigem on see perekonnast või keskonnast saadud kultuuri taust, kui leidub indiviide, kes valivad elukutsed, mis võimaldavad alles pärastlõunal näole anda või nii palju magada, et võib ärgata siis kui loodus kutsub.

Viimane päev eestis. Mitte kellelegi ei saa enam öelda, ‘aga me näeme korra ju veel’, igat kohta ja inimest vaadates mõtlen, milline ta aasta pärast olla võiks. Võtsin trennist viimast ja ostsin koju tordi. Vanaema otsis gloobuse peal üles Prantsuse-Guijaana ja ohkas kergendatult, et see ei olegi nii lõunas, kui ta kartis. Ma ei tea, kas napp põhjapoolkeral paiknemine päriselt ka mingi eelis on, aga vähemalt hakkas vanainimesel kergem.
Õues oli natuke vähem külm (-16, mis tundus nagu kevad) ja saime Hugoga pika jalutuskäigu teha (praegu seda trükkides tulid just pisarad silma, ta on absoluutselt ainus, kes mulle pisarad silma tõi. Nii palju siis humanismist).
Et kõik oli juba kokku pakitud, polnud õhtul eriti midagi teha… niisiis tegin pol õhtut istessetõuse ja teise poole vaatasin fotoalbumeid.