käisime hommikul metsas. Oli nülm ja vaikne ja pühalik. Lumi on nii võimas heliisolaator ja külmaga keegi ei kipugi ülearu lärmama ja nii kostusidki lumekriuksud saapa all nagu pommiplahvatused.
enne õue minekut vaatasin kraadiklaasi 10kraadi soemaks - numbrid olid jääs ja nägin ainult triipe. Nii et väga kaua ei saanud metsas olla, kuna varustus ei vastanud ilmale. Homme.
Sain endale OMA smena. Zenidilt on see muidugi samm tagasi, aga päris tore on filmile pildistada.
Olen juba natuke aega tubli olnud ja lugenud. peamiselt luuletusi.
Vaikuselaul
Müra sees varjul on vaikusepaiku,
vaikusepaiku on vaja
selleks, et hing kuuleks vaikuse kaiku,
vaikuse kaiku ja kaja.
Pimedus varjab valguselaiku
nii, nagu kõrb varjab kaevu,
vanadus varjab lapseea maiku,
olev tulevaid aegu.
Kõiges on kõike - maailmatu tule
võib süüdata südamega.
Kui tahad näha, siis silmad sule,
et vaadata südamega.
D. Kareva
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Villem Grünthal-Ridala
talv on imeline.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment