Thursday, January 14, 2010

Hommik on õhtust kurvem

Miskipärast alati arvatakse, et 'homme tuleb uus ja ilus päev'. Minu meelest on homsed alati kurvemad kui eilsed. Vähemalt viimasel ajal. Eriti hommikud, kui hästi vaikselt voodis olla ja nurruda ja mõelda, et täna veel...
Südames ma nii väga ei taha ära minna.
Võibolla seepärast minek just ongi hea. Et ise kasvada iseendaks. Mina, suur iseolija, isetegija ja iseteadja.
Olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et sõltun teistest liiga palju.

Liiga palju juhtunud ja juhtumas, et kõigest rääkida. Eriti, et nii mõnestki asjast tegelikult ei taha rääkida.
Üritan olla fatalist ja uskuda, et kõik mis juhtub, on millekski vajalik.


Meil on uisutamas juba oma gäng. Keset trenni üksteisele otsa vaadates hakkame itsitama ja kui üks kukub, on kõigil valus. Vingume moe pärast ja üritame ikkagi nii hästi kui oskame.
Ma ei karda enam kukkudes liigeste ja luude pärast, vaid kardan, et mõne hamba välja löön. Luud paranevad ju ära.


See oli siis, kui veel aknalaual istudes vaatasime kui asjalikult kõik suured loodusteadlased siia- ja sinnapole tormlesid ja ise küpsiseid sõime ja kitarri saatel jorisesime.
Vanadus tuleb lennates.

laul ka


vahel kahtlen, kas kummitama hakkavad need laulud, mis parasjagu hästi 'teemasse sobivad' või hoopis elan oma elu nende laulude järgi, mis parasjagu kuskil ajusopis mängivad.

No comments:

Post a Comment