…niimoodi on see kogu GF-I värk seni läinud.
Aega on, kõik venib, ja siis ühel hetkel selgub, et ärasõiduni on 3 ööpäeva.
Sel nädalavahetusel kolin välja kõigist võimalikest kohtadest.
Ja sisse oma seljakotti ja arvutikõvakettale. Väline kõvaketas oleks liigne lisamass.
Kuhu panna kõik asjad mis siia jäävad, kui igalt poolt eeldatakse sinu ja su asjade haihtumist?
Kodust välja: Mul on saapakarbi (mitte kinga!, suurte saabaste karbi) täis kinniseid suka- ja sukkpükste pakke. Ja kaks korda sama palju neid, mida juba kandnud olen. Ärge uskuge mind, kui järgmine kord ütlen et mul pole midagi jalga panna.
Seljakotti sisse: Kuidas ma pakin terveks aastaks kotti ja ei võta kaasa ühtegi huulepulka, ripsmetušši ega küünelakki? Tundub, et see on võimalik. Aga ma ei imestaks, kui siiski ühel hetkel esinemisgrimmi ka… igaks juhuks kotti panen.
Kodust välja: mul on 15 kilo National Geographicuid (isa kaalus üle kunagi). Neid ei saa mitte ühtegi kasti pakkida, need on nii tihedad, et kastil kukub põhi alt ära. Isegi raamaturiiul läks korra nende raskuse all katki.
Seljakotti sisse: Vaginaalküünlad mahuvad täpselt sensoripuhastuspakki.
Kodust välja: Kuhu panna kõik joonistused, maalid ja fotod!? Kastis, eriti meie majas, on oht saada niiskust ja see oleks siis ju sama hea kui kohe minema viskamine..
Seljakotti sisse: kas džunglisse on mõtet võtta kaasa pitspesu? Hüppenöör? Akvarellid? Vihmavari?:) Kas võtta kaasa need raamatud, mida pole seni viitsinud lugeda aga peaks, või need mida ei suuda käest panna? Kas võtta kaasa pikk seelik? Etnosokid? Id-kaardi lugeja? Mida ma seni veel kahe silma vahele olen jätnud?
Postisuse alguse jätkuks:
..ajamõiste džunglis puudub.
Mida enam kulus nädalaid Capitao Vasconceloses, seda enam unused kalendrikuud ja ööpäev lakkas olemast üks kolmesaja kuuekümne viiendik osa aastast. Olid vaid omavaette pimedad ja valged perioodid ilma mingi kindla omavahelise seose ja tähenduseta. “Siis kui päike oli taeva keskpaigas viimase sureva kuu ajal,” ütlevad indiaanlased, kui mõtlevad üht teatavat hetke minevikust. Oli raske nende mõtlemisviisist kõrgemal püsida.
A. Cowell “Džungli südames”
Tähelepanek – selleks et töötada vihmametsas ei tule esitada tõendit, et sa ei ole rase. Euroopas peab seda isegi sekretäriks minnes… Mis nad teeksid, kui seal järsku sünnitama hakkaksin?
osad on huviatud mu potentsiaalist, teised cv-st, kolmandad oskustest, veel ollakse huvitatud mu kehast, näost, kokkamisarmastusest ja tansukirest, ajast.
kas keegi palun selle kõige kõrval mulle endale ka tähelepanu pühendaks?
Aega on, kõik venib, ja siis ühel hetkel selgub, et ärasõiduni on 3 ööpäeva.
Sel nädalavahetusel kolin välja kõigist võimalikest kohtadest.
Ja sisse oma seljakotti ja arvutikõvakettale. Väline kõvaketas oleks liigne lisamass.
Kuhu panna kõik asjad mis siia jäävad, kui igalt poolt eeldatakse sinu ja su asjade haihtumist?
Kodust välja: Mul on saapakarbi (mitte kinga!, suurte saabaste karbi) täis kinniseid suka- ja sukkpükste pakke. Ja kaks korda sama palju neid, mida juba kandnud olen. Ärge uskuge mind, kui järgmine kord ütlen et mul pole midagi jalga panna.
Seljakotti sisse: Kuidas ma pakin terveks aastaks kotti ja ei võta kaasa ühtegi huulepulka, ripsmetušši ega küünelakki? Tundub, et see on võimalik. Aga ma ei imestaks, kui siiski ühel hetkel esinemisgrimmi ka… igaks juhuks kotti panen.
Kodust välja: mul on 15 kilo National Geographicuid (isa kaalus üle kunagi). Neid ei saa mitte ühtegi kasti pakkida, need on nii tihedad, et kastil kukub põhi alt ära. Isegi raamaturiiul läks korra nende raskuse all katki.
Seljakotti sisse: Vaginaalküünlad mahuvad täpselt sensoripuhastuspakki.
Kodust välja: Kuhu panna kõik joonistused, maalid ja fotod!? Kastis, eriti meie majas, on oht saada niiskust ja see oleks siis ju sama hea kui kohe minema viskamine..
Seljakotti sisse: kas džunglisse on mõtet võtta kaasa pitspesu? Hüppenöör? Akvarellid? Vihmavari?:) Kas võtta kaasa need raamatud, mida pole seni viitsinud lugeda aga peaks, või need mida ei suuda käest panna? Kas võtta kaasa pikk seelik? Etnosokid? Id-kaardi lugeja? Mida ma seni veel kahe silma vahele olen jätnud?
Postisuse alguse jätkuks:
..ajamõiste džunglis puudub.
Mida enam kulus nädalaid Capitao Vasconceloses, seda enam unused kalendrikuud ja ööpäev lakkas olemast üks kolmesaja kuuekümne viiendik osa aastast. Olid vaid omavaette pimedad ja valged perioodid ilma mingi kindla omavahelise seose ja tähenduseta. “Siis kui päike oli taeva keskpaigas viimase sureva kuu ajal,” ütlevad indiaanlased, kui mõtlevad üht teatavat hetke minevikust. Oli raske nende mõtlemisviisist kõrgemal püsida.
A. Cowell “Džungli südames”
Tähelepanek – selleks et töötada vihmametsas ei tule esitada tõendit, et sa ei ole rase. Euroopas peab seda isegi sekretäriks minnes… Mis nad teeksid, kui seal järsku sünnitama hakkaksin?
osad on huviatud mu potentsiaalist, teised cv-st, kolmandad oskustest, veel ollakse huvitatud mu kehast, näost, kokkamisarmastusest ja tansukirest, ajast.
kas keegi palun selle kõige kõrval mulle endale ka tähelepanu pühendaks?
A mh sa ju oledki su keha, su oskused, su kokkamisarmastus & tantsukirg, su aeg mida saad teistele pühendada & potensiaal, mis veel avamata (CV on muidugi ainult üks kitsas vaade sellele kõigele); ei saa öelda, et keegi sulle endale tähelepanu ei pühenda, kui ta pühendab oma tähelepanu osale eelnevast.
ReplyDeleteVbla enamik inimesi lihsalt ei pühenda tähelepanu sellele N+1-asjale/nüansile sinus mida sa veel kõik oled. Mõistetav, et vahel võib puudust tunda ka sellest, mis vähe või üldse mitte tähelepanu ei saa; kui ülal nimetatu ei saaks tähelepanu osaks, siis tunneksid ehk ka sellest puudust?
PS! Seal lugemiseks küll ei soovita raamatuid kaasa tarida (vbla mõni lennukisse), loe ikka kohalikku lektüüri - midagi seal ikka on, saab kultuuriline kogemus ka selle võrra rikkam.
PPS! Jään ootama värvikirevat fotoreportaazi!
Bon voyage!
Tahtsin just tähelepanu tõmmata sellele, et see, mis kellegi jaoks sinus huvi pakub, on väga erinev ja tegelikult võib su enda jaoks sekundaarne olla.
ReplyDeleteprofessor hoolib hoopis teistest omadustest kui fotograaf või väike õde. Ja ka sõbrad võtaksid tegelikult sinust just need omadused, mis soosivad konkreetset sõprust. kõik muud, mis röövivad liigselt aega või iseloomu mõne kehvema kiiksu sisse toovad, võiks olemata olla, ja nende jaoks oleksid siis hoopiski parem 'sina ise'.
Kui fotograaf räägib sulle su kerest ja professor tahab su potentsiaali, siis tegelikult neid eriti ei huvita, et kuskil seal on ka peidus väike (viieaastane) sisemine laps (nimega Rauno:), kes armastab liiga palju magusat ja pildiraamatuid.
Muidugi jah, kui keegi huvituks üleni ja täielikult kõigist su pisimatestki nüanssidest ja neid kõiki jumaldaks, võiks see hulluks ajada.
ise eelistan mõelda, et mu keha ei ole mina. see teeb treeningu (ja igasugused inimkatsed, kui aegajalt tuju tuleb) enda peal lihtsamaks. Keha on tööriist, nagu fotoaparaat või makasaapad.
Kui mina olen tema vastu hea, teenib ka tema mind hästi. Kui mõneks ajaks suures kiiruses ja egoismis unustan tema vajadusi (mis tegelikult minule kui isikule mitte midagi ei anna) rahuldada, hakkab ka tema mind alt vedama.
Lihtsalt, et fotoka või saapad on võimalik soovi korral koju jätta või uuemate vastu vahetada.
olen mina ka siis, kui parasjagu täielikus ajusurmas, silmad paistes ja suure viginaga seina vahin ja mitte midagi ei tee. ka siis, kui parasjagu ei ole kokakunsti ega näolappi ega mitte mingeid tegusid ega oskusi. Ja kui ühel päeval otsustan, et olen ikka täiesti läbi põlenud ja kassapidajaks lähen, siis olen ma ju ka mina.
Päris huvitav mina-analüüs tuli.
'klaaspärlimäng' tuleb kindlasti kaasa. Oleks mõeldamatu ilma selleta nii pikaks ajaks kuhugi minna. Ja ussisõnade-lauamäng.
Mõtlen juba tükk aega, kas Sa oled Sina või kes Sa oled.
Ma natuke vaidleks vastu. Loomulikult röövivad aega, mille sa võiksid pühendada minule, sinu teised kired... aga need teevadki sinust Sinu. Ausalt.
ReplyDeleteJuba igatsen.