26.1.2010
Bonjour Paris!
Kõhutan praegu oma tänase sihtpunkti, hotelli, voodis ja kell on alles 4 kohaliku aja järgi. Kõik on seni kuidagi liiga lihtsalt laabunud. Imelik - alati kui sa naiivselt ei tulegi selle peale, e midagi viltu võiks minna, siis kunagi ei lähegi.
Kui algusest peale muretseda, siis võib nii mõnigi kartus tõeks saada.
Vähemalt minuga on nii.

Hommikul polnud üldse päriselt ära minemise tunnet. Isegi mitte sellist tunnet nagu läheks praksi või välitöödele. Umbes selline tunne ehk, nagu läheks nädalaks vahemere äärde.
Hommikusöök ja õues –20, tartu lennujaam oli inimesi täis ja lennuk peaaegu välja müüdud, mu pagas mahtun imenapilt 20kg piiri sisse (mis on täielik ime, sest kodus kaalus see 23). Kusjuures Tartus nad reaalselt kasutavadki 20kg piiri.
Riia lennujaam, juba väga kodune paik, ja juba tunni pärast järgmine lennuk.

Üks bussijuht hõikas juba eemalt ‘bonjour mademoiselle!’ ja bussis mängis liiga kõva prantsuse popp. Tegi kohe tuju heaks ja tõi arusaama, et olengi nüüd päris välismaal.
Orly lennujaama jõudes oli kõht tühi ja selg sellest vähesestki tassimisest väsind. Eelkõige väsinud selle pärast et kõht oli tühi. Peale võileiba (võileivamüüja vaatas heldinult mind ja mu pakke ja ütles ‘vues etes fatigueé, huh?’ :) ja väikest teeküsimist sain teada, et olen täpselt õige bussi peatuse kõrval ja umbes 10 minutit hiljem astusin juba oma hotelli ees bussist maha.

Arvan, et õlad on koti kandmisest juba piisavalt taastunud ja lähen vaatan natuke ringi. Kui mitte päris Pariisis, siis vähemalt lennujaamaümbruses. Teen pilti ja üritan daily exercise kätte saada.


Õhtune lisatäiendus.
Käisingi Pariisis. Kui metroosse läksin oli veel valge, aga linna jõudes oli juba täitsa pime. Selle eest nägin kesklinna ja Seine’i ja tüsenevat kuud.
Pariis jättis hoopis teise mulje, kui kunagi 6 aastat tagasi. Tundus kodusem ja ilusam. Eks me mõlemad oleme muutunud vahepeal.
Aga tõesti, linn on ilus ja puhas, tänavatel on häsi-hästi palju jalgrattaid ja piisavalt koeri. Alguses vaatasin et siin on veider täpselt ühesugune jalgrattamood, aga siis tuli välja, et siin on hoopis väga nunnu tunduv jalgrattalaenutussüsteem, mida palju kasutatakse.
Teine asi on Pariisi hinnad. Madridi metroos saab 10x pileti selle raha ees mis siin ühest linna otsast teise minnes. Ja kõik, mis vähegi ei ole väga ebatervislik toit, on häbematult kallis. Nii sõingi just õhtusöögiks, millegi eriti ägeda asemel, mis esialgselt lootsin, hoopis rabarbrijogurtit.
Veel üks üllatav asi oli külm. Siin on 15-20 kraadi soojem kui eesis, aga mul hakkas linna vahel jalutades külm nende riietega, millega eile koera jalutasin. Külm poeb kuidagi kihtide vahele ja ronib kontidesse ja on hoopis erinev, kui Eestis. Muidu on selline ohtoobrilõpune ilm.
Pariislased ise on oma talvevarustusse üsna kaootiliselt suhtund – enamasi on neil hästi paksud joped/mantlid, sellised mis meie kliimasse sobiksid, aga mütsid – saapad – kindad puuduvad. Ja kõik on mustas!


Prantsusmaa! Nad päriselt ütlevadki siin üksteisele ‘est-ce que tu veux quelque chose de boire?’ ja ‘merci mademoiselle’! Nii äge :)