kuidas ma illegaalselt valgevenes kukeseeni korjamas käisin

tripp venemaale, mu uuele lemmikplaneedile

Külmutatud pelmeene saab poes osta lahtiselt
Pelmeen võib olla muna suurune
Pelmeen võib olla piruka suurune
(Pelmeenid on imelised)



kondenspiima müüakse liitristes pudelites

energiajoogid sisaldavad märkimisväärses koguses alkoholi ja on ostetavad pooleliitristes purkides. See ei maitse nagu alkohol, sellegipoolest jääb esimesest purgist väga purju ja teine purk võib juba saatuslikuks saada



defitsiidiaeg on möödas - kaubanduses leidub kõike. Minul oli umbes samasugune tunne, nagu võis varem NSVL-asel läände sattudes olla
Miski pole kallim kui eestis, odavam on paljugi

Vene teed. Need on omaette müstika. On skandinaavialikult siledaid lõike, on ‘asfalt’teid, mille asfaltosa ilmub teele kord saja meetri tagant laiguti, ülejäänud on kunagi asfaldi alla pandud pinnas..
Poriloigud. Need võivad olla üüratud
Teeaugud. Ka need võivad olla üüratud. Nii pikkuses, laiuses, kui sügavuses



Putked. Neisse võib armuda. Nad on suured, ilusad, igal pool. Nende vahele võib riputada hamaki ja nende murdmiseks on vaja neile autoga otsa sõita. Putked võivad olla ühe kaupa teeäärlet, tuhandete kaupa tühjal väljal, hektarite kaupa…



Vene inimesed. Nende tossud on valged ja kingad lakitud, naised on seelikutes-kleitides ja songutes, mis sest et nad liiguvad mudast ujuvas ühiskondlikus ruumis ja magavad kümnekordses…







Vene ja Valgevene vahel paistab mingi omamoodi šengen toimivat. Väiksematel teedel pole viitsitud riigi vahetumist teatavat posti isegi märgatavaks muuta.


(tegelikult oleks selle koha peal pidanud ka riigi vahetumist teatav silt olema)

Veel kord, inimesed. Nad ei ole su vastu õelad, kurjad, ei vaata viltu. Sa võid käia oma plätudes ja erkroosas tsärgis ja mitte rääkida vene keelt ja nad ikkagi ei ole ebasõbralikut
Tagasiteel hakkas vene tolliametnik meiega eesti keelt rääkima

Leninid. Päev ilma Lenini kujuta on nagu päev päikeseta. Ausalt



Keskkond, oma ja võõras. Venelast ei paista häirivat ruum ta ümber. See võib olla porine, see võib olla prügine, see võib koosneda kokkuklopsitud veidrustest. Tähtis on kõige lähem, ainult oma. OMA maja on helesinine, puunikerduste ja lilleaiaga





Leidsime maailma parima kukeseenekoha. See on läti-valgevene-vene piiris asuvas sebezi rahvuspargis. Ämber sai täis poole tunniga (AINULT kukekatest)

Ujutavaid järvi on maru vähe. Kas looduslikult või üleväetamisest või muust, aga igal pool on hirmus roostik



Ma olen armunud. Hakkan jälle tõsisemalt vene keelega tegelema ja järgmine kord, kui naaberplaneedile satun, üritan ka kohalikega kontakti astuda.

Wales ja Inglismaa

Käisin kiiresti ülalnimetatud paikades Sõprasid vaatamas. see oli enneolematult tore, seiklusterohke, lõbus, natuke melanhoolne, väsitav... lihtsalt fantastiline reis.
olin ise vaid nii palju ette valmistanud, et valisin välja lennupiletid edasi-tagasi, inimesed kelle pool olen ja umbes millal ning edasi lasin asjadel voolata. Ja see voolamine tuli asjadel tõeliselt hästi välja.
päeviku kirjutasin rongides liigeldes paberile, ja selle ümber viksimiseks pole aega ega viitsimist.

eelnevalt viljandis ribadeks tantsitud jalad said selle aja jooksul üllatavalt korda, kuigi füüsiliselt kõige kergem ja ka lühima distantsiga päevad olid nende japks need, mil mägedes matkasin (see peaks ülejäänud päevade kvaliteedi kohta midagi ütlema). magada sain igas 'etapis' progresseeruvalt järjest vähem. viimased 4 päeva olid 4 tunnised ööd. ja sinna juurde see pagana alkohol..
aga sellegipoolest. mul oli äärmuslikult õnnestunud Ühendkuningriikidereis.

mõtteid nii palju, et ..
niimoodi järjest erinevatel inimestel külas käies sain aru just erinevate inimeste rinevustest. kuidas mõned on arusaadavalt ja koduselt tavalised. isegi need, kellega pole varem kohtunud ega samas kultuuriruumis viibinud.
teised on küll tegelikult oma inimesed, aga nende oma keskkonnas on nad minu jaoks kauged. võib siis vist öelda, et nende keskkond on kauge.
ja siis on inimesed (inimene?), kes on alati, igas keskkonnas, kultuuriruumis ja olekus nii oma. ükskõik kas oleme enne tihedalt suhelnud või on olnud aastane paus igasuguses läbikäimises.. kokkusaades on ikka nii hea. ja selles mõttes on maailm nii ebaõiglane, et ta inimesi niimoodi siia ja sinna loksutab, käseb teha valikuid ja ei lase alati kõike saada.

või siis... kui meil oleks kõik... võibolla me ei oskaks siis hinnata neid väikseid juhuslikke õnnekilde, stiilis eriti karismaatiline postkontoritöötaja, kallistus pargis või öises metroos nositud šokolaadiküpsis, mis tegelikult olemise just kõige toredamaks teevad, aga, nii objektiivselt vaadatuna, selle kõige juurde ei kuulugi.
tean, et mina küll ei oskaks.

natuke seletas seal olemine ka kohalike kultuuriruumi teket lahti. kui minul vedas ilmaga ja ikkagi oli enamuse ajast oktoobrilõpu tunne, niiske ja vinsutav, siis pikad öökleidid, öömütsid, soojaveepudelid muutuvad tõesti enesestmõistetavateks. ja kuum tee ja šokolaad.
ning kuidagi muutus loomulikuks see maal, kus Ophelia lamab jõe põhjas ja tal on lilled süles ja juustes (Millais'i maal äkki?).

Walesi imelised mäed. Ebatavaliselt päikeselised ja üldse mitte NII mägised.







...ja olid vallutatud igasuguste poolt


aga ruumi jätkus kõigile



teisi kohti ka natuke. (natuke - sest mägedes pildistasin lihtsalt kõige rohkem)

lemmikmetroojaam


küla nimega Koera Haud


Soho kõigi oma inimestega. pikkade, teistsuguste


.. ja aasialastega


kõige hullumeelsem jalgrattasõit läbi Londoni kesklinna, valepidises liikluses


Kunignlik botaanikaaed Kew Gardens. Imeilus!


Liverpooli Lambananas. Armusin nendesse


(pilte tuleb veel..)

aga rohkem kui uusi kohti olen täis just inimesi. inimesi, keda igapäevaselt ei näe, kuigi tahaks. kes on head ja lähedased, mis sest et kauged.

..ja inglismaale lühikesi pükse kaasa võtta on küll asjatu ja arutu.



edasi?
üks plaan jäi just minu jaoks kehva tervisliku seisundi tõttu ära. samas, nii hull see seisund ka ei ole, et taksistaks järgmisi lennupiletite soodukaid uudistamast...
ja tegelikult oleks mu tõesti-tõesti vaja tööd teha. eriti, et nüüd on raamtu kogu jälle lahti ja puha.

Juunilõpu retk(s)

Alustama peaksin vist sellest, et eelmisel päeval olime kambaga vana puukuuri tükeldanud, ülakeha valutas saagimisest, nagu ta ikka saagimisest valutama hakkab, ning pool alajäsemetest olid herilaselt nõelata saamisest nii paistes, et tund enne poodide sulgemist crocse ostma tormelesin, et mul oleks üldse mingid jalanõud, mis jalga mahuksid. Hommikuks olid labajalal venitusarmid.
või hoopis sellest, kuidas täiesti kogemata koolivennaga igasugu retkede teemale sattusime.

Igatahes, koer, magamiskotid ja entusiasm, ja seiklema!
Vitimäe ja Harimäe, metsmaasikad Käärikul (ja igal pool mujal kus neid oli) kõhud said punni ja korjasime veel ka kaasa. Käisime mahajäetud Restu mõisas-koolimajas ja seal lähedal tehisjärves ujumas. Mis veelgi tähtsam – Hugo käis ujumas! Ei teagi kuidas see juhtus, ta jõi, kõhuni vees, tulin talle kõrvale, ütlesin 'Hugo, uju…'.
Pärast ta püherdas liivas (esimese hooga kirjutasin lumes) ja tegi karvahooldust, mängisime rannas palli.
Õhtuks läksime Mustametsa sporditarre, kus ootas Jaanus. Seal juures olev järveke, mis varakevaditi on imeline, oli puhas vetikalomp, mis oli nii tahke, et kandis peal. Kuri üllatus.
Edasi- Paavo tuli kinobussiga. Mehed niitsid vikatitega heina ja kütsid sauna, mina tegin kartuliputru. Siis meestega sauna, arutasime, kuidas troopiline kliima saunataluvusele halvasti mõjub ja kirusime palavust. Seejärel väliskino öös.
(Mere ‘veelinnurahvad’ ja national geographic -tasemel lodusfilm ‘eesti metsloomad’.) Saime just enne päikesetõusu (2-3või nii), filmid vaadatud ja isegi mõned tunnid magada.

Järgmisel päeval käisime paavo-allani-hugoga lätis. Väikene linn nimega Seda. See on rajatud 50ndatel NL poolt, sissetoodud linnaplaani, arhitektuuri ja elanikega briketitööstuse jaoks (vist). Nii et keskväljakul seistes vaadad praeguseks praktiliselt tühja venekeelset stalinistlike ehitustega tontlinnakut, mille ringikujulisest keskmest väljub viis tänavat, igas suunas täpselt ühesugused majad...
minu jaoks oli see äärmiselt sarnane linn St Laurentile. korraga mingil eesmärgil rajatud, korrapärane, ümbrusest oma stiilistreriilsusega karjuvalt silmahakkav. võibolla just tänu sellele paralleelile ei tundunud see linnake kurb, kuigi oleks võinud.
Paavo jättis meid Valgas, et minna tagasi Tartu, me põrutasime mööda riigipiiri läände, leidsime esimesed mustikad(juuni lõpus!), palju imelisi järvesid, sääski, parme. Viimane peatus oli Tõrvas, kus on eesti kõrgeim vettehüppetorn. Olin liig väsinud et tornigi ronida, sealt allahüppamisest või ujumisest rääkimata.

Sellega võin vist suve kolmanda peatüki avatuks lugeda.

Võib olla, et rus-nor ei vea ikkagi välja, sest teine autoga liituma pidanu ikkagi ei taha vist ja ainult ühe autoga kusagil polaarjoone taga teele jääda oleks... paha.
Ehk siis, kui keegi soovib 2ks nädalaks augustis ühineda ‘ekspeditsiooniga’ Koola poolsaarele marsruudil venemaa-norra, on ta avasüli oodatud, autoga või niisama.
(aga kui sul on auto ja tahad ühineda, võib paiga arvestada, vastasel juhul tuleb see kuidagi teisiti välja teenida :)
Plaanis sisseimbumine vene külaidülli, ülevoolavalt palju Baikali-limonaadi, tundrasafari, ujumine ja kummipaatimine Hibiinide ja teiste teele jäävate objektide järvedes-jõgedes, kelgutamine, lumega või ilma.
Ja siis tuleb Norra, ja on veelgi toredam.


Panin küünla Hingele teed näitama. Ehk saab siis oma hing ka rahu.
või vähemalt on hea küünlavalgel artikleid lugeda

27-28 november, esimese advendi nädalavahetus!

Kuigi F oli juba 2 päeva tagasi, polnud ta vaevanud ennast meiel näole anda. Reede õhtul istusime poiste rõdul ja mängisime ajaviiteks lauamängu ja kaartidega valetamist, et püsiks niikaua ärkvel kuni suured ülemused linnast bowlingut mängimast tulevad. Lõpuks hakkas väsimus üle ääre ajama ja läksin Riga nõu pidama.
Jah, peaks ikka rääkima enne kui me nädalavahetusele tuleme ja tema tahaks ka meiega tulla ja keegi meist tegelikult ei tea kes ja millal järgmisena tuleb ja…
Jäi siis nii, et läskime kõik magama. R lubas hommikul rääkima minna, millal iganes paks valge mees ka ennast üles ei viitsiks ajada.
Me läksime lihtsama vastupanu teed ja kirjutasime kirja.
See oli üsna halekoomiline.
Tere, kuidas läheb? meil on palju küsimusi., palun tee õige vastuse kohale linnuke. Ja siis järgnes jah-ei vastustega küsimuste rida.

Aga vähemalt saime niimoodi õhtul magama ja hommikuks olid tõepoolest vajalikesse kohtadesse linnukesed tekkinud.

Vahepeal oli kontorisse vahelduvinternet tekkinud. Kahtlemata parem kui mitte midagi.
Käisime linnas turul, saon kätte viimase sünioäevakaardi, mid vahepeal kogemata Inglise-Guiaanasse oli saadetud, ostsime teelt kaasa grillkana, camamberti ja paar baguetti.
See oli üks imelisemaid lõunaid!
Värske (VÄRSKE) pehme baguett ja täpselt sobivalt ammoniaagine juust ning see kana. See kana!. Nämm


Pärastlõunal ujuma ei läinud. Mina magasin, teised ilma minuta vist ei viitinud.
Küll aga läksime pimeduse saabudes linnapeale jalutama.
Oli omajagu vihmane, nii et ühes kohas saime isegi räästa all istudes sahmaka lõppu oodata. Aga muidu läks minu jaoks korda. rannapargis olid vaid üksikud petanquemängijad, klaverimängija polnud veel kohal, ostsime palmide väljakult maracuijamahlad ning ronisime künkale. Väike soe palmidega linnake.

Veel harjutasin A õpetatud inimestepildistamisstrateegiat. Tuleb hoida fotokas käes, ja seda lihtsalt siia-sinna suunata. Tal on seda lihtsam teha – 18mm lainurk ning ise on ta ka palju pikem kui ma. Aga sain ka paar pilti niimoodi.


Hommikul olin esimene ärkaja, nagu alati. Ostsin omale paar värsket saia, ning siis jõudsid teised järeldusele et peaks ka boulangerie’sse minema.

Igatahes. Esimest adventi tähistasime A-ga mererannas, K jäi kontorisse. Läksime umbes tõusu viimasel tunnil. Ehk siis vesi oli väga kõrged ning lainetel oli palju jõudu. Vähesel veevabal liival kohta otsides leidis A mango. Üsna veider leid – rannas kasvavad ju vaid kookospalmid.
Hulmisime tunni vees. Lained olid suured, väga välja ka ei saanud – laine viskaks kohe piki liiva pikali ja siis oleksid püksid ja suu ja silmad ja mis kõik liiva täis. Aga vees oli mõnus. Vahepeal sadas kerget vihma. Selline sombune, üldse mitte liiga päikeseline ilm. (mitte just suurem asi jõuluilm, vihma sadas :P)

Veest välja tulles leidsime veel mangosid. Kokku 5. samal ajal oli rannalähedal üks laev. Äkki oli seemangolaev, mid hakkas karile jooksma, ning pidi ballasti välja viskama, et uuesti avamerele pääseda (:

Pärastlõunal oli lubanud F meid vaibale võtta. Ootasin siis seda suursündmust. Aga ei jõudnud ära oodata – jalutama oli ju ka tarvis.
Ehk siis ütlesin ajalukku läinud sõnad, et ‘niipea kui ma lähen, tuleb ta teiega rääkima..’ ja läskin jalutama.
Nii läkski.
Aga tegelikult on mul üsna ükskõik. Sest mina nägin jaguarundit. Mitte ainult ei näinud, sain ta ka pildile!
Üsna uskumatu kohtumine, nagu kõik suurte loomade nägemised. Ühel hetkel hakkab dzunglist välja tulema suur must loom. Tuleb pea, siis tuleb kere, veel keret, siis saba, veel sabat, veel natuke ja siis on sabaots ka otse sinu ees, nii 15m kaugusel keset teed. Ei suutnud ennast kontrollida ja ahhetasin valjult.
Tegelane oli kokku nii 1.2-1.3m pikk. No tõesti, esimesel hetkel hakkas isegi hirm. Täitsa suur kass jba.
Tegin kokku pilti. Kell oli juba pool kuus, pilvine ilm pealegi – ehk siis, täiuslikult teravat pilti ei tulnudki, aga sellegipoolest, sain pildi.

Tagasi tulles oli saekaatrionu Fil külas. Et mul oli pilt, mida neile kõigile näidata, soovisin ilusat õhtat ja lülitusin ka seltskonda.

Õhtul sain üle mitme aja Grignoni rõdul paiknevat treening- ja tantsusaali nautida.

Loomade nägemisel on omad nipid
Esiteks. Tuleb minna kellaajal, kus loomad liiguvad. Ainult inimene on nii loll, et ennast päevases palavuses liigutama sunnib. 10 ja 15 vahel ei tasu metsa ‘loomi vaatama’ minna.
Teiseks tuleb olla vait. Üllatav, kas pole.
Aga vait tähendabki vait. Mitte et ei tohi rääkida, vaid ei tohi vilistada, ei tohi jalgu järel vedada, ei tohi lehtedes krõbistada. Isegi hingeldada ei tohi.
Niisiis, kes tahab loomi näha, peab olema hästi treenitud (:
Kolmandaks. Lisaks ei tohi ka haiseda. Kui isegi mina tunnen eemalt, kuidas mõni tegelane kannab komandat päeva sama särki ning pole hommikust saati pesnud, siis tunnevad seda ammugi loomad (tuletan meelde, siin on ekvaator ja soe).

Sellised mõtted. Kõavad ilkumise ja targutamisena, aga olen liiga palju näinud kuidas nende lihtsate asjade vastu järjekindlalt eksitakse.


Teine mõte on romantilisem.
Et mina armastan siinset võsa kogu südamest.
Armastan, tõesti. Nii-nii-nii väga armastan. Tema torkivust ja ohtlikkust ja tüütut niiskust ja palavust ja vihma ja mitmekesisust ja..
Äkki siis vihmamets armastab mind vastu ka?
Kas või natukene.
Või vähemalt piisavalt, et aegajalt väikseid sümboolseid kingitusi pakkuda. Kiisu enne sünnipäeva ning nüüd ka üks. Mitte enam kiisu, see oli juba täitsa suur kass.

29 november, esmaspäev

hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.

Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.

See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.

Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.

Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.

Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.

Kusagil on lumi, talv, kallid.

30 november, teisipäev

möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.

hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.

Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.

Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.

Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.

Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!

mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.

meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz

1 detsember (ja ma istun praegu poolpaljalt rõdul ning limpsin külma linonaadi ja kuulan jõululaule)

eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.

Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.

Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.

Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.

Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.

Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.

2 detsember

õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.

Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.

Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.

Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.

Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.

Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.

3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.

R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.

Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.

Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.

Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.

Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).

Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.

Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?

see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.

Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.

Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)

Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.

See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?

Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.

Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.

Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).

No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.

Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.

Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.


Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.

ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.

6 detsember, esmaspäev

kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.

Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?

Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.

Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.

Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.

Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.

Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.

Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?

kolisin

elan nüüd omaette majas oma kollase-rohelise ruudulise hamaki ja pruuni koeraga.

12-13 november

hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..

siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.

Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..

Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.

Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)

Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?

Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.

Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.

14 november, pühapäev

need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.

Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.

Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.

Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.

Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.

pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.

15 november.

Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).

Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.

Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.

R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.

Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.

Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.

18 november

liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.

vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.

Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.

Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.

Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.

19 november, reede

valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.

Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.

Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.

Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.

Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..

21 november

hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.

Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.

Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.

Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.

Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.

need naeruväärsed linnud

naeruväärne on esimene sõna, mis tuleb pähe siinsest avifaunast mõeldes. sest nad on suured, lärmakad, värvilised, karjas..


LBB guiaana moodi - Little Blue Bird


suured, punased, lärmakad


ja nad on suured ja punased karjakaupa!


üks mu lemmik-linnupilte siit maalt


..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas



kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:

tahaksin tervitada lugejaid New Yorgist, Londonist, Ontariost, Prantsuse Alpidest, Impest (belgiast), Helsinkist, Californiast, Makedooniast ja Türgist ning kõiki viimasel ajal kõhutõbedega probleeme on olnud.
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)

10 november, mardipäev

herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.

Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..

mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.