Saturday, November 27, 2010
12-13 november
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
14 november, pühapäev
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
15 november.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
18 november
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
19 november, reede
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
21 november
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
Saturday, November 13, 2010
need naeruväärsed linnud
naeruväärne on esimene sõna, mis tuleb pähe siinsest avifaunast mõeldes. sest nad on suured, lärmakad, värvilised, karjas..
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
tahaksin tervitada lugejaid New Yorgist, Londonist, Ontariost, Prantsuse Alpidest, Impest (belgiast), Helsinkist, Californiast, Makedooniast ja Türgist ning kõiki viimasel ajal kõhutõbedega probleeme on olnud.
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
10 november, mardipäev
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
6-7 november, nädalavahetus
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
9 november
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
11 november
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
Sunday, November 7, 2010
Saturday, November 6, 2010
maokinematograafia
koopas nähtud vikerboa
keset teed nähtud oks-madu
öösel sipelgate käest päästetud boa
Saturday, October 30, 2010
23
part-peas-laupäev
ärkasin vara-vara poole kuuest, et natuke varahommikut nautida. Oli tõesti tore – juba otse lodge taga mängisid tamariinid puude otsas ja morpho r. muudkui lendas edasi-tagasi. Olin tema püüdmiseks liiga kannatamatu, aga ka vaatamine oli hästi nauditav. Ja igasugused hääled ja põõsastekahinad. Lühikese hämarikuperioodi peale on nii palju erilisi asju kokku kuhjunud.
hommikul viisime Ri koju j a läksime ise turule.
Miskipärast tundun ma inimestele vanas ja väsinus olekus rohkem meeldivat. Igatahes sain palju tähelepanu, piisavalt komplimente ja Omarilt kutse salsat tantsima.
Ta on kusagilt argentiina mägisest osast, räägib prantsust umbes sama halvasti kui mina, ehk 30 või nii, kolm korda nädalas osaleb cayenne turul sodrunimüümises. Ma ei teagi kuidas, sest leti taga ta pole. Ülejäänud aja hängib palmide väljaku kõrval oleva brasiilia poe juures.
Jalutasime väikese tiiru linnas ja siis läksime ära kontorisse. Olen veel liiga nõrk ringi rahmeldamiseks ja selle nautimiseks.
Edasi läks aeg käest. Isegi oma ‘to do’ –nimekirja unustasin. Õhtuks koju tagasi.
part-peas-laupäev
ärkasin vara-vara poole kuuest, et natuke varahommikut nautida. Oli tõesti tore – juba otse lodge taga mängisid tamariinid puude otsas ja morpho r. muudkui lendas edasi-tagasi. Olin tema püüdmiseks liiga kannatamatu, aga ka vaatamine oli hästi nauditav. Ja igasugused hääled ja põõsastekahinad. Lühikese hämarikuperioodi peale on nii palju erilisi asju kokku kuhjunud.
hommikul viisime Ri koju j a läksime ise turule.
Miskipärast tundun ma inimestele vanas ja väsinus olekus rohkem meeldivat. Igatahes sain palju tähelepanu, piisavalt komplimente ja Omarilt kutse salsat tantsima.
Ta on kusagilt argentiina mägisest osast, räägib prantsust umbes sama halvasti kui mina, ehk 30 või nii, kolm korda nädalas osaleb cayenne turul sodrunimüümises. Ma ei teagi kuidas, sest leti taga ta pole. Ülejäänud aja hängib palmide väljaku kõrval oleva brasiilia poe juures.
Jalutasime väikese tiiru linnas ja siis läksime ära kontorisse. Olen veel liiga nõrk ringi rahmeldamiseks ja selle nautimiseks.
Edasi läks aeg käest. Isegi oma ‘to do’ –nimekirja unustasin. Õhtuks koju tagasi.
24 oktoober, pühapäev
magasin kaua, ehk kaheksani. Siis kuulsin et K toimetab, magan ju rõdul, ning vedasin oma vana kere ka hamakist välja.
Jalutuskäiguga jäin seega hiljaks – ooli juba palav, varjud lühikesed, loodus keskpäevaks ettevalmistuv. Natuke jalutasin ikkagi, aga midagi huvitavat eriti ei näinud.
Lugesin ja lugesin ja tegin muud vaimset tööd sel ajal kui K metsas käis. Täiesti kogemata leidis ta ka tagasiteel kaks (!) koobast, üks neist pea Orkestrikoopa suurune. All, seal kus jõed juba üheks suureks on liitunud, natuke pärast ‘ujumiskohta’.
Vahepeal on trennjälle igavaks muutunud, lisaks otsin midagi lihtsalt ja kiiret, mis taastumise ajaks hea oleks.
Ehk siis hakkasin lühikesi 15-30m intervalltreeninguid tegema. Kiired, aga mitte kuigi lihtsad. Umbes kolmandaks minutiks oled läbimärg ja kuuled südame rütmis kõõrvus kohisevat verd ja enam ei jõua… ja ikka veel on 20 mintsa ebainimlikus palavuses liiga intensiivset trenni jäänud.
Appi, kuidas seda juba armastan :)
magasin kaua, ehk kaheksani. Siis kuulsin et K toimetab, magan ju rõdul, ning vedasin oma vana kere ka hamakist välja.
Jalutuskäiguga jäin seega hiljaks – ooli juba palav, varjud lühikesed, loodus keskpäevaks ettevalmistuv. Natuke jalutasin ikkagi, aga midagi huvitavat eriti ei näinud.
Lugesin ja lugesin ja tegin muud vaimset tööd sel ajal kui K metsas käis. Täiesti kogemata leidis ta ka tagasiteel kaks (!) koobast, üks neist pea Orkestrikoopa suurune. All, seal kus jõed juba üheks suureks on liitunud, natuke pärast ‘ujumiskohta’.
Vahepeal on trennjälle igavaks muutunud, lisaks otsin midagi lihtsalt ja kiiret, mis taastumise ajaks hea oleks.
Ehk siis hakkasin lühikesi 15-30m intervalltreeninguid tegema. Kiired, aga mitte kuigi lihtsad. Umbes kolmandaks minutiks oled läbimärg ja kuuled südame rütmis kõõrvus kohisevat verd ja enam ei jõua… ja ikka veel on 20 mintsa ebainimlikus palavuses liiga intensiivset trenni jäänud.
Appi, kuidas seda juba armastan :)
25 oktoober, esmaspäev
ärkasin vara-vara. Tänu täiskuule läheb palju varem valgeks. Või siis, öösel on palju vähem pime. Tavaliselt on ööd siin kottpimedad. Nüüd on segadust kui palju, pivevalt ärkan särava kuu peale ja tahan teda ära kustutada.
Igatahes pakkisin poole kuue paiku oma kõhu täis ja läksin jalutama. Läks isegi korda laagrist välja hiilides koertele märkamatuks jääda.
Olin juba kilomeetri üha saabuvas valguses jalutanud ja mõelmnud, et näe, ei ühtegi morphot, pidin ma selle võrgu kaasa tassima, kui nad tulema hakkasid.
Tõesti nagu muinasjutust oleksid välja hüpanud. Lendasid peast natuke kõrgemal, kuidagi rahutult. Tekkisid järsku ja kadusid järsku.
Veel nägin kahte caligot. Nad on vist ka pigem hämarikuliblikad. Kuigi istudes tunduvad hästi rahulikud, ei lase nad endale lähedale. Ehk siis liblikakollektsioon täna ei täienenud.
Tagasi tulles nägin üht väikest kiisut. Kodukassi suurune, aga üsna pika ja jämeda sabaga, mustade laikudega mis peaaegu pikitriipudeks ühinesid. Hüppast üle tee ja siis hakkas minu hirmus esimese puu otsa ronima. Kahjuks oli aga esimene puu otse tee ääres üksikult, nii et ta passis selle otsas nõutult terve minuti ja vaatas mind, ilma et kuhugi edasi oleks saanud minna. Minu õnneks – lõpuks on mul ometi mõnest metsikust kaslasest pilt.
Näost tundus teine kuidagi kassipojalik. Ehk oligi, kuidas ta muidu nii pikalt ennast uudistada oleks lasnud.
Ladina keeles kutsutakse teda leopardtiigriks (leopardus tigrinus), kui armas nimi sellisele kaisuloomale(:
Ja taki-taki keeles öeldakse tema kohta tigri-kati !
Pärastlõunal võtsin tasapisi liblikalõksudest puuviljajääke välja. Sakslased on sinna vist iga päev lisa pannud, igatahes oli seda haisvat läga lõksudes vahel oma kilo.
Kui oled haige, siis magad palju. isu kaob ära, nii selle pärst et muudkui laiskled kui ka haiguse enda pärast. Kui vähem süüa, muutud veel närgemaks. See takistab nii terveks saamist kui uuesti liikuma hakkamist. Aga kui terveks ei saa ega rohkem liikuma ei hakka, siis isu ei tulegi tagasi ja ei saagi saada terveks ega liikuma.
Nõiaring.
Ostsin selle leevenduseks linnast tulles poest lõhefileed ja juustu ja apelsine ja mida kõike. Peaasi, et oleks tervislik ja meelsasti kurgust allaminev. Nüüd hakkabki eluvaim juba tasapisi tagasi tulema.
Mõtlen prooviks siis isegi mitte trenni oma keldertoas teha. Praegu on turistimajades palju vaba rõdupõrandat.
Minu toast veel – see hakkab kuivaperioodi lõpuks ometi ära kuivama. (ehk siis, mu tuba on sama märg kui on tee otsas olev veelomp, mis alles nüüd kuivaks hakkab muutuma).
Ütlen seda selle järgi, et seni olid kõik saadud postkaardid ja fotod toas seina ja talade vahel olevates pragudes otsapidi. Nüüd on puit kuivand, ja need vahed on nii suureks muutunud, et pildid sealtr vahelt välja on hakanud kukkuma. Alles nüüd, neljanda kuiva kuu algul.
K on märkamatult kohastunud. Muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks, lihaselisemaks. Vajadusel asjalikuks, ülejäänud ajal laisiklikuks nagu kõik ümberringigi. On hakanud lugema ja natuke prantsuse keelest aru saama.
‘suurtest’ (huvitavatest:) inimetajatest olen looduses kohanud praeguseks
suurt sipelgaõgijat (üsna tõenäoselt) Myrmeophaga tridactyla
atèlet Ateles paniscus
möiraahvi Alouatta seniculus
huroni Galictis vittata (suur must-hall kärplane)
tayrat Eira barbara (suur puuotsas roniv kärplane)
brasiilia hiidsaarmat Pteronura brasiliensis
puumat Felis concolor
oncillat Leopardus tigrinus
ja mõlemat laisikuliiki
võimalik et ka jaguarundit õhtul autolaterna valguses üle tee jooksvat (ehk siis üsna nigelalt), olen leidnud rannast lamantini hamba (trichechus manatus) ja kuulnud jaaguari möirgamist ning näinund ta käpajälgi (üks loom, keda tegelikult lähemalt kohata ei tahagi..)
tamariinid ja aguutid ei lähe arvesse, vahel aguutšid ka sekka.
Selle kohta, kui raske on ilma koerteta jalutuskäiku saavutada, üsna hea tulemus.
igatsen hommikust härmatand maad ja õhus rippuvat hingeõhtu. Samblast ja heledat männimetsaalust. Seda loodust, millesse sündinud olen.
I love not man the less, but nature more
(Lord Byron)
51 Dan brown - the lost symbol
52 James Herbert - The Rats
ärkasin vara-vara. Tänu täiskuule läheb palju varem valgeks. Või siis, öösel on palju vähem pime. Tavaliselt on ööd siin kottpimedad. Nüüd on segadust kui palju, pivevalt ärkan särava kuu peale ja tahan teda ära kustutada.
Igatahes pakkisin poole kuue paiku oma kõhu täis ja läksin jalutama. Läks isegi korda laagrist välja hiilides koertele märkamatuks jääda.
Olin juba kilomeetri üha saabuvas valguses jalutanud ja mõelmnud, et näe, ei ühtegi morphot, pidin ma selle võrgu kaasa tassima, kui nad tulema hakkasid.
Tõesti nagu muinasjutust oleksid välja hüpanud. Lendasid peast natuke kõrgemal, kuidagi rahutult. Tekkisid järsku ja kadusid järsku.
Veel nägin kahte caligot. Nad on vist ka pigem hämarikuliblikad. Kuigi istudes tunduvad hästi rahulikud, ei lase nad endale lähedale. Ehk siis liblikakollektsioon täna ei täienenud.
Tagasi tulles nägin üht väikest kiisut. Kodukassi suurune, aga üsna pika ja jämeda sabaga, mustade laikudega mis peaaegu pikitriipudeks ühinesid. Hüppast üle tee ja siis hakkas minu hirmus esimese puu otsa ronima. Kahjuks oli aga esimene puu otse tee ääres üksikult, nii et ta passis selle otsas nõutult terve minuti ja vaatas mind, ilma et kuhugi edasi oleks saanud minna. Minu õnneks – lõpuks on mul ometi mõnest metsikust kaslasest pilt.
Näost tundus teine kuidagi kassipojalik. Ehk oligi, kuidas ta muidu nii pikalt ennast uudistada oleks lasnud.
Ladina keeles kutsutakse teda leopardtiigriks (leopardus tigrinus), kui armas nimi sellisele kaisuloomale(:
Ja taki-taki keeles öeldakse tema kohta tigri-kati !
Pärastlõunal võtsin tasapisi liblikalõksudest puuviljajääke välja. Sakslased on sinna vist iga päev lisa pannud, igatahes oli seda haisvat läga lõksudes vahel oma kilo.
Kui oled haige, siis magad palju. isu kaob ära, nii selle pärst et muudkui laiskled kui ka haiguse enda pärast. Kui vähem süüa, muutud veel närgemaks. See takistab nii terveks saamist kui uuesti liikuma hakkamist. Aga kui terveks ei saa ega rohkem liikuma ei hakka, siis isu ei tulegi tagasi ja ei saagi saada terveks ega liikuma.
Nõiaring.
Ostsin selle leevenduseks linnast tulles poest lõhefileed ja juustu ja apelsine ja mida kõike. Peaasi, et oleks tervislik ja meelsasti kurgust allaminev. Nüüd hakkabki eluvaim juba tasapisi tagasi tulema.
Mõtlen prooviks siis isegi mitte trenni oma keldertoas teha. Praegu on turistimajades palju vaba rõdupõrandat.
Minu toast veel – see hakkab kuivaperioodi lõpuks ometi ära kuivama. (ehk siis, mu tuba on sama märg kui on tee otsas olev veelomp, mis alles nüüd kuivaks hakkab muutuma).
Ütlen seda selle järgi, et seni olid kõik saadud postkaardid ja fotod toas seina ja talade vahel olevates pragudes otsapidi. Nüüd on puit kuivand, ja need vahed on nii suureks muutunud, et pildid sealtr vahelt välja on hakanud kukkuma. Alles nüüd, neljanda kuiva kuu algul.
K on märkamatult kohastunud. Muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks, lihaselisemaks. Vajadusel asjalikuks, ülejäänud ajal laisiklikuks nagu kõik ümberringigi. On hakanud lugema ja natuke prantsuse keelest aru saama.
‘suurtest’ (huvitavatest:) inimetajatest olen looduses kohanud praeguseks
suurt sipelgaõgijat (üsna tõenäoselt) Myrmeophaga tridactyla
atèlet Ateles paniscus
möiraahvi Alouatta seniculus
huroni Galictis vittata (suur must-hall kärplane)
tayrat Eira barbara (suur puuotsas roniv kärplane)
brasiilia hiidsaarmat Pteronura brasiliensis
puumat Felis concolor
oncillat Leopardus tigrinus
ja mõlemat laisikuliiki
võimalik et ka jaguarundit õhtul autolaterna valguses üle tee jooksvat (ehk siis üsna nigelalt), olen leidnud rannast lamantini hamba (trichechus manatus) ja kuulnud jaaguari möirgamist ning näinund ta käpajälgi (üks loom, keda tegelikult lähemalt kohata ei tahagi..)
tamariinid ja aguutid ei lähe arvesse, vahel aguutšid ka sekka.
Selle kohta, kui raske on ilma koerteta jalutuskäiku saavutada, üsna hea tulemus.
igatsen hommikust härmatand maad ja õhus rippuvat hingeõhtu. Samblast ja heledat männimetsaalust. Seda loodust, millesse sündinud olen.
I love not man the less, but nature more
(Lord Byron)
51 Dan brown - the lost symbol
52 James Herbert - The Rats
27, kolmapäev
teisipäeval käisin jalutamas. Avastasin enda jaoks natuke kullakaevurite laagriümbrust – poolel teel nene laagrisse (sealt kohast, kust tee pärast hargnemist otse nende poole viib), viib üks väike rada ülesmäge. Läksin mööda seda. Tulemus – paarikümne minuti pärast hääbub see tihnikusse. Olin liiga laisk, et tihnikus mööda mõttelist rada käia.
Selleks, et koeri maha jätta, tuleb võtta liblikavõrk ja sellega vehkida. See on nende jaoks kuidagi eriti hirmutav ning nad saavad vihjest aru.
On nimekirjad asjadest, mis tuleks reisile või matkale ise kaasa võtta ning mida on alati parem kohapealt muretseda. Seni on koer olnud kasavõetavas nimekirjas. Aga tundub, et tegelikult võib ka kohapealt koeri saada. Praeguses olukorras ehk mitte kuigi kvaliteetseid, aga selle-eest kvantiteedis. Miks mitte kvaliteetseid?
Noh, näiteks… Kui P ja sõbrad siin olid, rääkis P et Princess kui vana ja tark koer on eriti edukas madude välja nuuskija. Lase tal ainult ees jalutada ja ta nuusub kõiki maduussid üles. Mis juhtus oli aga see, et kuts astus kogemata maole peale. Olin ise üsna lähedal ja kartsin hirmasti. Et nüüd saab hammustada. Kas mina või tema, aga üks meist kindlasti. printsess ei nuusutanud, lihtsalt vaatas oma õnneliku koertobu naeratusega (selle universaalse koeranaeratusega mis on alati jalutama kaasa võetud kutsal) ja ei teinud ta jala alt põgenenud paost väljagi. Pärst oleksin võinud veel pahandada saada, et koera ohtlikku olukorda panin.
Kanad ei tohi siblida ega koerad haukuda ning päike tuöeks nööriga taevast alla tõmmata – K on haige. Tegelikult polegi päris kindel kas ikka on. Aga nii ettevaatusabinõuna võiks lisaks ka papagoile koti pähe tõmmata.
mõtlesin üles otsida K leitud koopad, need gepsule märkida ning ühtlasi vaadata, mis pidi läheb alla kaugemate liblikapüüniste juurest algav rada.
Viimane viis üsna ruttu Angelique tagant alla viivale rajale välja. Ning kui mul oleks olnud kaasas liblikavõrk (esimest korda viimase viie päeva jooksul jätsin selle maha), oleksin hõlpsasti saanud endale oksal päevitava M.hecuba. võrku mul ju aga polnud.
Sellegipoolest ilus hommik. Mõlemad koerad tulid minuga jalutama, ja võrgu ja tahtmise puudusel ei hakanud ma neid tagasi hirmutama. Kõndisime mööda rada alla ojadeni. Mööda esimest, millel oli ka veenire põhjas hakkasime allavoolu turnima.
Hoopis teine lugu on turnida mööda kuida jõesängi. Peab muretsema vaid selle pärast, kuhu ja kuidas ronida. Pole libe, pole tudevat voolu ega märg. Ühel hetkel otsustasin, et imelik on mööda jõge kuivalt turnida ja läksin tegin selle keskel voolavas nires jalad märjaks..
Iga natukese aja tagant oli näha, kuidas uusi ojasid juurde liitub, osad kuivad sängid, osad veenirega. asi hakkas juba selgelt voolava vee kogu meenutama.
Iga natukese maa tagant istusin ja ahhetasin kui ilus on ja tegin pilti.
Siis muutus jõgi jõesarnaseks, jõudsin üsna madalatele aladele (selleks ajaks olin juba koobastest tõenäoselt mööda läinud ilma neid märkamata).
Madalas läks nürimaks. Jöes see liikumine tähendas vajuva põhjaga vees sumpamist, jõe kõrval oli tihe võsa. Tegin mõlemat kordamööda.
Plaan oli kõndida tuttava kullakaevanduse tee sillani. Tõestamaks et maakera on ümmargune ja et see jõgi viib sinna.
Noh, esialgu jõgi keeldus sinna minemast. Muudkui käänas siia-ja sinnapoole. Siis olid puud talle isti peale kukkunud ja jõest neist üle ronida oli võimatu, läbi džungli neist mööda minnes tuli mitusada meetrit ringi teha. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Mingil hetkel sain sääremarja palmiokka.
Siinsed palmiokkad on suured. Nii 5-10cm pikad ja mitu millimeetrit jämedad. Ja selline pani risti mu säärde sisse paar.kolm sentimeetrit. Tõmbasin ta siis uuesti välja. Kuni metsas ronisin, oli kõik nagu okei, aga pärast mööda kaevanduseteed üles ronides, hakkas säär tunda andma. verevalumist või põletikust või mõlemist.
Aga jäin pooleli sinna, kus jõgi keeldus kullakaevanduse teeni jõudmast. Oma kolm tundi järgisin teda allavoolu lootuses, et nüüd kohe… aga looked ja lookes ja murdunud puud. Isegi natule villand sai sellest, eriti siis kui keskpäev lähenema hakkas ja palavaks läks.
No aga lõpuks, siis kui enam isegi midagi loota ei viitsinud, tuli järgmise käänaku agant kauaoodatud sild.
Tõmbasin õnnelikult hinge, rebisin juba äärmiselt katkistelt (7a vanadelt?) matkapükstelt sääre küljest ära ja hakkasin mäest üles vantsima.
Et olen seda mäge üsna tihti vantsinud, ei tundu ta enam kuigi suur pingutus. Isegi mitte keskpäeval, nagu sel korral. Ainult see sääremari..
Üsna Lodge lähedal nägin paarikümne meetri kauguselt aarasid. Nädala algul olid tuukanid meid sisse piidanud, nüüd juba teine päev aaraterrorismi. Üks parimaid terrorismivorme üldse. Nad on nii suured, nii värvilise.d kuidagi raske on aru saada, et nad ongi päriselt ja looduslikult sellised.
Pärastlõunal avastasin et olen tihedalt kaetud väikeste puyukidega. Nende millimeetrise läbimõõduga asjandustega. Mis sest, et olin tahasi tulles pikalt pesnud ja kamminud.
Egas midagi. Kammisin ja otsisin puuke. Sain neid enalt üle saja. Lisaks ka mõned suuremad, juba päris puuki meenutavad asjandused.
Kujutan ette, et nädalavahetusel hakkan juba suuremas ja kinnises olekus vereimejaid leidma.
Ja õhtu uudiseks on vihm. Täiskuu-põud on möödas. Vihm algas parasjagu siis, kui olin grignoni vabaõhuvõimlat väisamas. Nüüd hakkab lõpuks järele jääma. Kuidagi palju värskem on kõik.
teisipäeval käisin jalutamas. Avastasin enda jaoks natuke kullakaevurite laagriümbrust – poolel teel nene laagrisse (sealt kohast, kust tee pärast hargnemist otse nende poole viib), viib üks väike rada ülesmäge. Läksin mööda seda. Tulemus – paarikümne minuti pärast hääbub see tihnikusse. Olin liiga laisk, et tihnikus mööda mõttelist rada käia.
Selleks, et koeri maha jätta, tuleb võtta liblikavõrk ja sellega vehkida. See on nende jaoks kuidagi eriti hirmutav ning nad saavad vihjest aru.
On nimekirjad asjadest, mis tuleks reisile või matkale ise kaasa võtta ning mida on alati parem kohapealt muretseda. Seni on koer olnud kasavõetavas nimekirjas. Aga tundub, et tegelikult võib ka kohapealt koeri saada. Praeguses olukorras ehk mitte kuigi kvaliteetseid, aga selle-eest kvantiteedis. Miks mitte kvaliteetseid?
Noh, näiteks… Kui P ja sõbrad siin olid, rääkis P et Princess kui vana ja tark koer on eriti edukas madude välja nuuskija. Lase tal ainult ees jalutada ja ta nuusub kõiki maduussid üles. Mis juhtus oli aga see, et kuts astus kogemata maole peale. Olin ise üsna lähedal ja kartsin hirmasti. Et nüüd saab hammustada. Kas mina või tema, aga üks meist kindlasti. printsess ei nuusutanud, lihtsalt vaatas oma õnneliku koertobu naeratusega (selle universaalse koeranaeratusega mis on alati jalutama kaasa võetud kutsal) ja ei teinud ta jala alt põgenenud paost väljagi. Pärst oleksin võinud veel pahandada saada, et koera ohtlikku olukorda panin.
Kanad ei tohi siblida ega koerad haukuda ning päike tuöeks nööriga taevast alla tõmmata – K on haige. Tegelikult polegi päris kindel kas ikka on. Aga nii ettevaatusabinõuna võiks lisaks ka papagoile koti pähe tõmmata.
mõtlesin üles otsida K leitud koopad, need gepsule märkida ning ühtlasi vaadata, mis pidi läheb alla kaugemate liblikapüüniste juurest algav rada.
Viimane viis üsna ruttu Angelique tagant alla viivale rajale välja. Ning kui mul oleks olnud kaasas liblikavõrk (esimest korda viimase viie päeva jooksul jätsin selle maha), oleksin hõlpsasti saanud endale oksal päevitava M.hecuba. võrku mul ju aga polnud.
Sellegipoolest ilus hommik. Mõlemad koerad tulid minuga jalutama, ja võrgu ja tahtmise puudusel ei hakanud ma neid tagasi hirmutama. Kõndisime mööda rada alla ojadeni. Mööda esimest, millel oli ka veenire põhjas hakkasime allavoolu turnima.
Hoopis teine lugu on turnida mööda kuida jõesängi. Peab muretsema vaid selle pärast, kuhu ja kuidas ronida. Pole libe, pole tudevat voolu ega märg. Ühel hetkel otsustasin, et imelik on mööda jõge kuivalt turnida ja läksin tegin selle keskel voolavas nires jalad märjaks..
Iga natukese aja tagant oli näha, kuidas uusi ojasid juurde liitub, osad kuivad sängid, osad veenirega. asi hakkas juba selgelt voolava vee kogu meenutama.
Iga natukese maa tagant istusin ja ahhetasin kui ilus on ja tegin pilti.
Siis muutus jõgi jõesarnaseks, jõudsin üsna madalatele aladele (selleks ajaks olin juba koobastest tõenäoselt mööda läinud ilma neid märkamata).
Madalas läks nürimaks. Jöes see liikumine tähendas vajuva põhjaga vees sumpamist, jõe kõrval oli tihe võsa. Tegin mõlemat kordamööda.
Plaan oli kõndida tuttava kullakaevanduse tee sillani. Tõestamaks et maakera on ümmargune ja et see jõgi viib sinna.
Noh, esialgu jõgi keeldus sinna minemast. Muudkui käänas siia-ja sinnapoole. Siis olid puud talle isti peale kukkunud ja jõest neist üle ronida oli võimatu, läbi džungli neist mööda minnes tuli mitusada meetrit ringi teha. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Mingil hetkel sain sääremarja palmiokka.
Siinsed palmiokkad on suured. Nii 5-10cm pikad ja mitu millimeetrit jämedad. Ja selline pani risti mu säärde sisse paar.kolm sentimeetrit. Tõmbasin ta siis uuesti välja. Kuni metsas ronisin, oli kõik nagu okei, aga pärast mööda kaevanduseteed üles ronides, hakkas säär tunda andma. verevalumist või põletikust või mõlemist.
Aga jäin pooleli sinna, kus jõgi keeldus kullakaevanduse teeni jõudmast. Oma kolm tundi järgisin teda allavoolu lootuses, et nüüd kohe… aga looked ja lookes ja murdunud puud. Isegi natule villand sai sellest, eriti siis kui keskpäev lähenema hakkas ja palavaks läks.
No aga lõpuks, siis kui enam isegi midagi loota ei viitsinud, tuli järgmise käänaku agant kauaoodatud sild.
Tõmbasin õnnelikult hinge, rebisin juba äärmiselt katkistelt (7a vanadelt?) matkapükstelt sääre küljest ära ja hakkasin mäest üles vantsima.
Et olen seda mäge üsna tihti vantsinud, ei tundu ta enam kuigi suur pingutus. Isegi mitte keskpäeval, nagu sel korral. Ainult see sääremari..
Üsna Lodge lähedal nägin paarikümne meetri kauguselt aarasid. Nädala algul olid tuukanid meid sisse piidanud, nüüd juba teine päev aaraterrorismi. Üks parimaid terrorismivorme üldse. Nad on nii suured, nii värvilise.d kuidagi raske on aru saada, et nad ongi päriselt ja looduslikult sellised.
Pärastlõunal avastasin et olen tihedalt kaetud väikeste puyukidega. Nende millimeetrise läbimõõduga asjandustega. Mis sest, et olin tahasi tulles pikalt pesnud ja kamminud.
Egas midagi. Kammisin ja otsisin puuke. Sain neid enalt üle saja. Lisaks ka mõned suuremad, juba päris puuki meenutavad asjandused.
Kujutan ette, et nädalavahetusel hakkan juba suuremas ja kinnises olekus vereimejaid leidma.
Ja õhtu uudiseks on vihm. Täiskuu-põud on möödas. Vihm algas parasjagu siis, kui olin grignoni vabaõhuvõimlat väisamas. Nüüd hakkab lõpuks järele jääma. Kuidagi palju värskem on kõik.
Subscribe to:
Posts (Atom)