30 november, teisipäev
möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.
hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.
Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.
Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.
Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.
Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!
mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.
meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz
Monday, December 6, 2010
1 detsember (ja ma istun praegu poolpaljalt rõdul ning limpsin külma linonaadi ja kuulan jõululaule)
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
2 detsember
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
6 detsember, esmaspäev
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
Saturday, November 27, 2010
12-13 november
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
14 november, pühapäev
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
15 november.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
18 november
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
19 november, reede
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
21 november
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
Saturday, November 13, 2010
need naeruväärsed linnud
naeruväärne on esimene sõna, mis tuleb pähe siinsest avifaunast mõeldes. sest nad on suured, lärmakad, värvilised, karjas..
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
tahaksin tervitada lugejaid New Yorgist, Londonist, Ontariost, Prantsuse Alpidest, Impest (belgiast), Helsinkist, Californiast, Makedooniast ja Türgist ning kõiki viimasel ajal kõhutõbedega probleeme on olnud.
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
10 november, mardipäev
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
6-7 november, nädalavahetus
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
9 november
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
11 november
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
Sunday, November 7, 2010
Saturday, November 6, 2010
maokinematograafia
koopas nähtud vikerboa
keset teed nähtud oks-madu
öösel sipelgate käest päästetud boa
Subscribe to:
Posts (Atom)