23 06, jaanilaupäev.
eile õhtul sai täis nädal ülejooksikuelu soomes.
Olen endiselt rahul. Elu on hea, inimesed toredad ja hoopis
mõnusam on tööd teha, kui õhkkond on vaba, nooruslik ja kõrgelt motiveeritud.
Nii olen nõus end iga kell surnuks töötama
Täna hakkas minu katse lõpp paistma – täna ja veel kaks
päeva on ainult 2 trialit iga hommik ja siis ongi kõik. Seega tegin enda katsed
ära ja pakkusine nnast teistele appi tööle. Neil on ju jaaninädalavahetus ja
palgatööõud on kõik puhtust nautimas, nii et abi võeti tänuga vastu.
Juhuse tahtel olin post-doc Wiebkega 10-päevaste poegade
pealt vanalinde püüdmas. Tema on
Hamburgist siin vaid 7ks nädalaks ja läheb samuti nädala lõpus koju tagasi.
Pärastlõunal hakkas tibutama ja mul on juba mitu päeva
enneolematu uni ja väsimus, nii et läksin bussipeatusesse raamatut lugema.
Lotuses, et varem või hiljem mõne sõiduvahendi peale ikka satun. Eriti ei
lootnud, et bussid käivad, aga tegelikult sain juba 20 minutiga bussi peale.
Jätkasin traditsiooni ja tulin taaskord sellises peatuses
bussist maha, kus varem pole tulnud. Teades enam-vähem jõe suunda, ära ikka ei
eksi. Ja hakkasin kodu poole astuma.
Oli see siis jaaniõnn või hea karma teiste aitamise eest,
aga täna sattusin täiesti kogemata peale väikesele toidupoele, mis oli lahti!
Ostsin sealt omale kaks jäätist (mis mõlemad juba teel koju pidin ära sööma,
sest mapole viitsinud sügavkülmikut sisse lülitada:) ja siidri. Täitsa jaan
kohe. Väljas tibutas üsna sobivat jaanivihma ja jalutasin juba pärast kuut
koduuksest sisse.
Ja ikka veel tundub, et tegemist on imeliusa jaanipäevaga –
võin täiuslikus vaikuses ja rahus head raamatut lugeda, šokolaadi süüa ja nii
vara magama minna, kui ise tahan.
Elu on sabasulg.
22.06.2012
kõik kes täna vastu tulid olid õnnelikud ja jutukad. Mitu
inimest küsis, millega tegelen, mõned lehvitasid. Keegi vist pakkus mulle linna
küüti, ma täpselt ei tea. Isegi bussijuht üritas muga juttu teha, a ma kahjuks
ei saanud aru, mis ta ütles.
Mõtlesin, et küll tuleb tore õhtu – ilm on ilus, inimesed
õnnelikud, lähen linna, käin poes, ostan omale jäätist, vaatan jõe ääres pingil
istudes inimesi..
Mida ma linnas ei kohanud, olid inimesed ja lahtised
toidupoed. Nagu katk oleks linnast üle käinud, tappes kõik asukad just sel
hektel, kui poed on suletud. Jalutasin siis mööda inimtühja jõe äärt koju ja
olin hämmingus.
Saan aru, et pranslased või inglased jõulu ajal poed kinni
panevad – aga täiesti eluterved soomlased! Toidupoed! Mitmeks päevaks! Kinni!
Läksin suhteliselt vara magama, aga sellegipoolest oli
hommikul tunne, nagu pool universiumi raskusest oleks mu silmalaugudel ja teine
kettidega jalgade otsa seotud. Arvan, et viimased vabad päevad tõepoolest
kuluvadki ära.
Väsimus muudkui akumuleerub.
Vähemalt hakkab minu katseosa lõppema.
Nüüd jääb üle veel loota, et ka data saan.
21 06
vahepealsed 2 päeva on olnud super-busy.
Eile ärkasin 4 ja olin tool õhtul 9ni. Tegelikult oli oma
töö 6ks valmis, aga aitasin veel paar tundi teisi. Kui seda nüüd abiks saab
nimetada. Vähemalt sain lähemalt vaadata, millega siinsed konkurendid
tegelevad.
Eile tuli ka sokeeriv uudis – lugejad võtavad vastu umbes
6000 salvestust, ja siis saavad täis.
Et keegi polnud varen nii vara (juba enne koorumist)
lugejaid pannud, ei psatud sellist asja oodata. Ehk siis, umbes 6 vanuste
poegade korral on juba reaalne oht, et lugeja on täis. 14 päevaste puhul on see
enamasti paratamatus.
Üsna Nigel tunne on teada saada, kui oled umbes 2/3 tööst
ära teinud, et võimalik, et suurt osa sellest pole lugejale salvestunud. Pole
kedagi süüdistada, pole midagi parata. Lihtsalt neela alla.
Neid akadeemilisi allaneelamisi saab ühe aasta kohta juba
liiga palju.
Terve eilse õhtu ja tänase päeva kais siis T arvustiga mööda
metsi ringi ja laasid lugejatest infot. Et neil mälu jälle tühjaks saaks ja et
teada saada, millal nad viimati infot vastu võtsid (ja kas ehk on veel aega
midagi uuestit eha)
Selle pärast ma eile veel appi jäingi, olin liiga
üllatunud-masendunud-ärev, et minna koju ja siis teadmatuses oodata.
Tegin tööd kuni jaksasin ja siis tulin koju magama ja
hommikul tegin jälle tööd… millest ma ei teadnud, kas see salvestub või ei. Aga
tegemata ka ei tahtnud jätta teda.
Täna õhtuks sai siis info kõigist lugejatest kokku ja
esmapilgul tundub, et kaotasin ehk ainult 1-2 datapunkti. Votes arvesse, et
pika otsimise peale saime üldse vaid 30 potentsiaalset punkti, pole seda
tähtsusetult vähe, aga seda pole ka nii palju, det peaks krokodillipisaraid
valama.
Ehk tuleb mu siinsest tööst ikka midagi välja.
Täna olen olnud terve päeva üliunine ja nõrk ja väsinud.
Mõne päeva pärast saab ka täis kaks kuud intensiivseid välitöid. Üritasin muudkui kastide vahel kündastest üles ja
alla vändates meenutada, milla viimati ööpäeva üle 6 tunni und pressisin – see
oli kunagi mais. Võib vist öelda, et olen väsimuse auga välja teeninud.
Igatahes, tänan mõttes R-I kes mulle kodust kreatiini kaasa
andis. See tõesti annab lisaenergia sellel hetkel, kui sa enam üldse ei jaksa.
Igatahes, täna tegin
ainult ma töö ära ja sis tulin linna. Täna lähen kell 9 magama, ausalt.
Nädalavahetusel pole kohalikel abitööjõudu, nii et niikuinii
on parem, kui praegu puhkan ja ülehomsest natuke paremas vormis olen.
lugesin seda ja ..
meil on siin kõik noored, ilma reaalsete peredeta. T-t on
linnas pere ja kaks last, aga mina olen tega ka vaid paaril korral pikki päevi
tegemas näinud. Ja S käib alati Riga välitöödel kaasas. Ei teagi, aks ta ise
teeb midagi, või kas tast saab kunagi kedagi.
Miks peab nii olema, et üks pool paarist alati end ohverdab.
kas see on selle pärast, et inimesed ongi loomuluikult erineva vastupanuvõimega
ja lihtsalt nõrgem/kohusetundlikum annab järele?
Kas tõesti pole võimalik kõike saada?
Kui paljud enne mind on mõelnud, et ‘mina ju olen ometi nii
ilus tark ja osav, ja olen esimene, kes seda suudab’?
Ma ei taha valida. Peab ju olema võimalik kuidagi. Kuidagi
mõnusalt, alternatiivselt… saada kõike.
Või siis.. võibolla… seisneb kõige saamine lihtsalt õigete
asjade tahtmises.
19 06
hommik oli keskmiselt suuremõõduline katastroof. Sadas.
Ootasin raamatut ugede poolteist tundi ja siis läksin ikkagi vihmaga välja.
Esimeses kohas avastasin, et olen oma kiibi maha jätnud. Mõtlesin asjad
põõsasse visata ja ruttu sellele järele lipata. Siis tõmbasingi Si antud ratta
keti vahele rattaga kaasas olnud ekspandrid. Kett maas, üks ekspander suisa
katki, teine reikutud. Jändasin oma 15 minutit et ketti tagasi peale panna.
Ühtlasi nägin esiemst korda süsteemi, kus tagumised keti hammasrattad on mingi
silindri sees peidus.
Noh, sain lõpuks keti peale, kiibi toodud, tegin selle ja
järgmise pesa ära vihmaga. Kolmanda pesa juures avastasin, et olen valed
treatmendid teinud. Üks asi maailma kõikidest asjades,t mis kindlasti ei tohi
valesti minna. Olen tõesti õnnetu selle pärast. Võimalik et jäängi nüüd
ühest-kahest andmepunktist ilma. Igatahes, tegin kolmada õigesti ja pressisin
hommikupooliku sisse ka ühe varasema sassiläinu, mille siis uuesti tegin. Et
tegin enne manipulatsiooni asemel kontrolli, mõtlesin et ehk pole hullu, kui
3-4 tundi hiljem ka manipulatsiooni teen.
Aga see, kuis tegin kontrolli asemel manipulatsiooni jäigi
õhku rippuma. Arvan, et on ok, kui teen ülehomme kontrolli. Siis on natuke
rohkem aega ja sobiv päev. Ei saanud aga selle kohta tegelikult kelleltki
küsida- nägin küll hetkeks Tonit, aga siis oli meeles rääkida vaid tänastest
kulli vahejuhtumitest.
Nendega on see lugu siis, et vihma ajaks võtsin niigi kehvas
seisus kullitopise. No ja siis võtsid korralikud kuldnokad kätte ja ründasid
seda kambaga. Mitee lihtsalt niisama mobbing, vaid reaalne rünnak, nii et mu
vaesel handicap- ühesilmsel ja loksuva pea ja tiivaga kullitopisel on nüüd ka
lisaks kuklast suur suletutt lahtiselt rippumas. On alles linnud.
Teine topis sai ka viga. Nimelt sai ta üleüldise mobbingu
käigus täis situtud. Puhastasin teda natuke, aga ega see kulli üldist seisundit
tegelt paremaks ei teinud..
Mis veel. Nägin palju loomi. Madu, vist nastikut, oravat, nii
meetri kaugusel mind jõllitamas, ja ohtralt erakordselt segaduses varahommikusi
jäneseid. Kuigi, viimaseid näeb siin iga päev. Nii tihedalt asustatud ja
puhatud saare kohta on siin tõesti plaju igasugust loodust.
Selle kohta, kui hirmsasti päev algas, polnudki tegelikult
kõige halvem. Päeval oli mul 4-tunnine auk, mille ajal kontoriruumis radika
ääres lõdisesin ja lõpuks isegi enamvähem kuivaks sain. Ja kui pärastlõunal
jälle tööle hakkasin, sai ka sooja naha vahele. Ja pärastlõunal enam ei sadanud.
Sel nädalal ei tohikski rohkem sadada.
Kokkuvõttes tegin täna koos untsu läinud ja uuesti tehtud
asjadega 11 katset. Homme tuleb ainult üks rohkem. Eeldusel, et ei saja, on see
ju tegelikult köömes.
Tuleb lihtsalt hommikusöögiga vara pihta hakata (nii nelja
paiku hommikul) ja arvestada sellega, et järgmine soe toidukord on mitte varem
kui kaheteist tunni pärast.
Toidukordadest teises postituses.
Vahemärkus. Üle 7-8 kuu on mul võimalus viibida ruumis
üksinda.
Leks, et ma siis oskaks sellega midagi peale hakata. Raadiot
kuulan endiselt kõrvaklappidega, igal sammul koristan enda järel, õnnin
kikivarvukil. Isegi duši all olles molten pidevalt sellest, kuidas olla
komaktsem, vähem häirivam.
Täna duši all saingi sellest aru. Kui hea ikka on, kui kas
või vannitoas saab üksi olla.
18.06.2012
kirjutan seda eilse kohta praeu, tagant järele. Eile li
esimene päev, kus olin üksi rattaga metsas. Ärkasin hommikul 6 paiku, koju
tagasi jõudsin õhtul kuue paiku – polnudki kõige pikem päev.
Kõige hullem ka mitte. Kõik sai tehtud ja õigel ajal. Ratata
on ka mõnus. Üritan meeles pidada, et sellest konstruist pilti teeksin, mis mu
ratta küljes on. Sest sõidan ju ringi loodusliku statiiviga topiste jaoks, mis
on nii 1.5m pikk naeltega puuritv.
Millest rääkida tahtsin, on see vaese sugulase tunne, mis
siin pidevalt tekib. Endiselt see tunne, nagu oleksin nõukogude liidust saanud
läände. Inimesed ei keera sulle õelalt seljataga. Autojuhid reaalselt sõidavad
mööda nii, et tekkiv tuul sind iga kord pikali ei ürita kiskuda ja ei teki
soovi autode pärast teelt kraavi hüpata. Ja siin on ratas arvetatav
liikluskaaslane. Kui mul on peatee, siis autod annavadki teed! Ja kui ma sõidan
mööda rattateed, millest kasvab välja ülekäigurada, võtavad nad kiiruse maha ja
pakuvad ise, et ehk tahan üle minna (mitte ei lisa kiirust, et ehk lendab üle
katuse ilma esiklaasi kriimustamata).
Ja teaduse kvaliteedist ka
Miks on siin enamus linnud kiibistatud ja pesad lugejatega,
ja meie vaatame talvel sadu tunde lintete, mille tegemiseks pole isegi kahte
korralikku infrapunakaamerat? (Neljast rääkimata, et saaks mitut katset
samaaegselt. Meil pole isegi piisavalt diktofone mitme katse samaegseks
tegemiseks)
Miks me kügeleme oma rataste seljas (ma olen isegi
vereproove rattaga võtnud kusjures, kahe minuti sisse!), kui siin on 8 inimese
kohta 6 autot?
Miks on siin ekstra välitööde ajaks palgatud
field-assistantid, kes kõige kiiremal ajal hakkama saad aaitavad (ja saavad
rohkme palka, ja sotsiaalgarantiisid kui meie, kõrgharitud stippi..)
Kõige naeruväärsem tundub, kuidas meile professor isiklikult
tuleb ähvardama, et pesakastide hind võetakse meie rahast maha, kui mekatkisi
akste metsa alt leitud käepäraste vahenditega parandamise asemel uued ja terved
kastid paneme.
Täiesti aus ja teaduslikult kehtiv seletus, et tegelikult
linnud ei taha auklikesse kastidesse pesa teha , ausalt, ¾ pesadest on viimase
paari aastaga välja vahetatud kastides… see meie professorit ei rahulda.
Kõigepealt Nõukogude Liit, siis teaduslik edu.
Raha ei haise. Näiteks antud juhul võib raha tagada
kvaliteetse teaduse. Mõnel teisel juhul arstiabi. Ja igal juhul elukvaliteedi.
Ja loomulikult on siin tööefektiivsus ja teaduse tase hoopis
teine.
Igatahes. Kõik räägivad muudkui, kui hea on et kontor on
botaanikaaiaga koos – iga päev saab bot aia sööklas lõunat süüa, ja kui oled
staffi kohta arvatud, siis on see ka tõesti odav – 5.50.
Noh. Eestis on see rohkem kui mu terve päeva toiduraha. Siin
ehk mitte küll rohkem, aga siiski. Igatahes. Esimesed päevad häbenesin silmad
peast, kui kõik sööma läksid ja kaasa kutsusid. Eks ma siis ütlesin, et kõht ei
ole tühi. Enam õnneks ei kutsuta.
Samas, arvan et vähemalt R arvas üsna ruttu mu probleemide
põhiolemuse – siinses mõistes äärmusliku vaesuse ära. Igatahes jättis ta mulle
külmiku mitme päeva toiduvaruga ja käskis selle ära süüa – niikuinii minevat
pahaks enne, kui ta jälle siia tuleb.
Vaesusest edasi rääkides.
Olin eile metsas tossudega, mis üsna ruttu märjaks
said. Niisiis käisin koduteel poes ja ostsin kuivad jalanõud ning puhta särgi.
Ja ka kogu eesti vaesuse juures poles võimalik sellist ostu 15 euro sisse
mahutada.. Nüüd on vähemalt nädala lõpuni varustust
"Why women still can't have it all" - Eestis tundub, et on isegi hästi. Minult küsis üks inglane tõsiselt, et miks ma doktorantuuris olen, sest varsti peaks ju niikuinii abielluma ja siis lapsed saama. Et kas ma oleks nõus kogu teadusetegemisest loobuma. Ma algul ei saanud aru, aga ta mõtles, et ma siis olekski kogu aeg house wife, ka siis kui lapsed lasteaias-koolis.
ReplyDeleteJa siin on teaduses naisi vähem kui Eestis. Poliitikutest ei paista ka naisi silma (ei heas ega halvas mõttes).
JK
eestis on üle keskmise hästi ehk jah, aga siiski. meil on enamus magistrandid ja doktorandid naised, aga niipea, kui tekib pere, siis nad kaovad kuhugi. ja alates teaduritasemest on enamus mehed.
ReplyDeleteKusjuures, vahel mulle tundub, et kadumise põhjuseks pole otseselt lapsed, vaid see, et meie seltskond on nii shovinistlik, et pärast laste saamist muutub naise jaoks juba varemgi ebamugav seltskond ikka liiga ebamugavaks. või siis tingib olukorra rahastussüsteem. pere olemasolul kulub paratamatult rohkem raha. samas - selles olukorras võiksid ju ka perega mehed aja möödudes haihtuda.
igatahes, näiteks minu juhendaja (mees) on väga tihti haigete lastega kodus, samal ajal kui ta naine saab edasi tööl käia.
Muidugi, enamuse ajast on meie erialal võimalik ka kodust töötada.
seepärast ma arvangi, et mina ju ometi suudan.
aga siin on aga ka - minu eriala nõuab igal kevadel umbes kahte kuud ainult tööle pühendusmit, seda enamasti kodust eemal viibides. ei kujuta ette, et keegi suudaks seda raseduse või väikese lapse kõrvalt. aga mitu aastat vahele jäänud välitöid tähendab üsna kindlat karjäärisurma.
kui väike olin, siis ma tahtsingi koduperenaiseks saada. et mul oleks maja ja aed ja mitte ühtegi last (sest nendega oelks liiga suur jändamine ja üldse ei saaks rahulikult kodus olla :)