23 06, jaanilaupäev.

eile õhtul sai täis nädal ülejooksikuelu soomes.

Olen endiselt rahul. Elu on hea, inimesed toredad ja hoopis mõnusam on tööd teha, kui õhkkond on vaba, nooruslik ja kõrgelt motiveeritud. Nii olen nõus end iga kell surnuks töötama

Täna hakkas minu katse lõpp paistma – täna ja veel kaks päeva on ainult 2 trialit iga hommik ja siis ongi kõik. Seega tegin enda katsed ära ja pakkusine nnast teistele appi tööle. Neil on ju jaaninädalavahetus ja palgatööõud on kõik puhtust nautimas, nii et abi võeti tänuga vastu.

Juhuse tahtel olin post-doc Wiebkega 10-päevaste poegade pealt vanalinde püüdmas.  Tema on Hamburgist siin vaid 7ks nädalaks ja läheb samuti nädala lõpus koju tagasi.

Pärastlõunal hakkas tibutama ja mul on juba mitu päeva enneolematu uni ja väsimus, nii et läksin bussipeatusesse raamatut lugema. Lotuses, et varem või hiljem mõne sõiduvahendi peale ikka satun. Eriti ei lootnud, et bussid käivad, aga tegelikult sain juba 20 minutiga bussi peale.

Jätkasin traditsiooni ja tulin taaskord sellises peatuses bussist maha, kus varem pole tulnud. Teades enam-vähem jõe suunda, ära ikka ei eksi. Ja hakkasin kodu poole astuma.

Oli see siis jaaniõnn või hea karma teiste aitamise eest, aga täna sattusin täiesti kogemata peale väikesele toidupoele, mis oli lahti! Ostsin sealt omale kaks jäätist (mis mõlemad juba teel koju pidin ära sööma, sest mapole viitsinud sügavkülmikut sisse lülitada:) ja siidri. Täitsa jaan kohe. Väljas tibutas üsna sobivat jaanivihma ja jalutasin juba pärast kuut koduuksest sisse.

Ja ikka veel tundub, et tegemist on imeliusa jaanipäevaga – võin täiuslikus vaikuses ja rahus head raamatut lugeda, šokolaadi süüa ja nii vara magama minna, kui ise tahan.

Elu on sabasulg.

22.06.2012

kõik kes täna vastu tulid olid õnnelikud ja jutukad. Mitu inimest küsis, millega tegelen, mõned lehvitasid. Keegi vist pakkus mulle linna küüti, ma täpselt ei tea. Isegi bussijuht üritas muga juttu teha, a ma kahjuks ei saanud aru, mis ta ütles.

Mõtlesin, et küll tuleb tore õhtu – ilm on ilus, inimesed õnnelikud, lähen linna, käin poes, ostan omale jäätist, vaatan jõe ääres pingil istudes inimesi..

Mida ma linnas ei kohanud, olid inimesed ja lahtised toidupoed. Nagu katk oleks linnast üle käinud, tappes kõik asukad just sel hektel, kui poed on suletud. Jalutasin siis mööda inimtühja jõe äärt koju ja olin hämmingus.

Saan aru, et pranslased või inglased jõulu ajal poed kinni panevad – aga täiesti eluterved soomlased! Toidupoed! Mitmeks päevaks! Kinni!

Läksin suhteliselt vara magama, aga sellegipoolest oli hommikul tunne, nagu pool universiumi raskusest oleks mu silmalaugudel ja teine kettidega jalgade otsa seotud. Arvan, et viimased vabad päevad tõepoolest kuluvadki ära.

Väsimus muudkui akumuleerub.

Vähemalt hakkab minu katseosa lõppema.

Nüüd jääb üle veel loota, et ka data saan.

21 06

vahepealsed 2 päeva on olnud super-busy.

Eile ärkasin 4 ja olin tool õhtul 9ni. Tegelikult oli oma töö 6ks valmis, aga aitasin veel paar tundi teisi. Kui seda nüüd abiks saab nimetada. Vähemalt sain lähemalt vaadata, millega siinsed konkurendid tegelevad.

Eile tuli ka sokeeriv uudis – lugejad võtavad vastu umbes 6000 salvestust, ja siis saavad täis.

Et keegi polnud varen nii vara (juba enne koorumist) lugejaid pannud, ei psatud sellist asja oodata. Ehk siis, umbes 6 vanuste poegade korral on juba reaalne oht, et lugeja on täis. 14 päevaste puhul on see enamasti paratamatus.

Üsna Nigel tunne on teada saada, kui oled umbes 2/3 tööst ära teinud, et võimalik, et suurt osa sellest pole lugejale salvestunud. Pole kedagi süüdistada, pole midagi parata. Lihtsalt neela alla.

Neid akadeemilisi allaneelamisi saab ühe aasta kohta juba liiga palju.

Terve eilse õhtu ja tänase päeva kais siis T arvustiga mööda metsi ringi ja laasid lugejatest infot. Et neil mälu jälle tühjaks saaks ja et teada saada, millal nad viimati infot vastu võtsid (ja kas ehk on veel aega midagi uuestit eha)

Selle pärast ma eile veel appi jäingi, olin liiga üllatunud-masendunud-ärev, et minna koju ja siis teadmatuses oodata.

Tegin tööd kuni jaksasin ja siis tulin koju magama ja hommikul tegin jälle tööd… millest ma ei teadnud, kas see salvestub või ei. Aga tegemata ka ei tahtnud jätta teda.

Täna õhtuks sai siis info kõigist lugejatest kokku ja esmapilgul tundub, et kaotasin ehk ainult 1-2 datapunkti. Votes arvesse, et pika otsimise peale saime üldse vaid 30 potentsiaalset punkti, pole seda tähtsusetult vähe, aga seda pole ka nii palju, det peaks krokodillipisaraid valama.

Ehk tuleb mu siinsest tööst ikka midagi välja.

Täna olen olnud terve päeva üliunine ja nõrk ja väsinud. Mõne päeva pärast saab ka täis kaks kuud intensiivseid välitöid. Üritasin  muudkui kastide vahel kündastest üles ja alla vändates meenutada, milla viimati ööpäeva üle 6 tunni und pressisin – see oli kunagi mais. Võib vist öelda, et olen väsimuse auga välja teeninud.

Igatahes, tänan mõttes R-I kes mulle kodust kreatiini kaasa andis. See tõesti annab lisaenergia sellel hetkel, kui sa enam üldse ei jaksa.

Igatahes, täna  tegin ainult ma töö ära ja sis tulin linna. Täna lähen kell 9 magama, ausalt.

Nädalavahetusel pole kohalikel abitööjõudu, nii et niikuinii on parem, kui praegu puhkan ja ülehomsest natuke paremas vormis olen.

http://www.theatlantic.com/magazine/archive/2012/07/why-women-still-can-t-have-it-all/9020/

lugesin seda ja ..

meil on siin kõik noored, ilma reaalsete peredeta. T-t on linnas pere ja kaks last, aga mina olen tega ka vaid paaril korral pikki päevi tegemas näinud. Ja S käib alati Riga välitöödel kaasas. Ei teagi, aks ta ise teeb midagi, või kas tast saab kunagi kedagi.

Miks peab nii olema, et üks pool paarist alati end ohverdab. kas see on selle pärast, et inimesed ongi loomuluikult erineva vastupanuvõimega ja lihtsalt nõrgem/kohusetundlikum annab järele?

Kas tõesti pole võimalik kõike saada?

Kui paljud enne mind on mõelnud, et ‘mina ju olen ometi nii ilus tark ja osav, ja olen esimene, kes seda suudab’?

Ma ei taha valida. Peab ju olema võimalik kuidagi. Kuidagi mõnusalt, alternatiivselt… saada kõike.

Või siis.. võibolla… seisneb kõige saamine lihtsalt õigete asjade tahtmises.

19 06

hommik oli keskmiselt suuremõõduline katastroof. Sadas. Ootasin raamatut ugede poolteist tundi ja siis läksin ikkagi vihmaga välja. Esimeses kohas avastasin, et olen oma kiibi maha jätnud. Mõtlesin asjad põõsasse visata ja ruttu sellele järele lipata. Siis tõmbasingi Si antud ratta keti vahele rattaga kaasas olnud ekspandrid. Kett maas, üks ekspander suisa katki, teine reikutud. Jändasin oma 15 minutit et ketti tagasi peale panna. Ühtlasi nägin esiemst korda süsteemi, kus tagumised keti hammasrattad on mingi silindri sees peidus.

Noh, sain lõpuks keti peale, kiibi toodud, tegin selle ja järgmise pesa ära vihmaga. Kolmanda pesa juures avastasin, et olen valed treatmendid teinud. Üks asi maailma kõikidest asjades,t mis kindlasti ei tohi valesti minna. Olen tõesti õnnetu selle pärast. Võimalik et jäängi nüüd ühest-kahest andmepunktist ilma. Igatahes, tegin kolmada õigesti ja pressisin hommikupooliku sisse ka ühe varasema sassiläinu, mille siis uuesti tegin. Et tegin enne manipulatsiooni asemel kontrolli, mõtlesin et ehk pole hullu, kui 3-4 tundi hiljem ka manipulatsiooni teen.

Aga see, kuis tegin kontrolli asemel manipulatsiooni jäigi õhku rippuma. Arvan, et on ok, kui teen ülehomme kontrolli. Siis on natuke rohkem aega ja sobiv päev. Ei saanud aga selle kohta tegelikult kelleltki küsida- nägin küll hetkeks Tonit, aga siis oli meeles rääkida vaid tänastest kulli vahejuhtumitest.

Nendega on see lugu siis, et vihma ajaks võtsin niigi kehvas seisus kullitopise. No ja siis võtsid korralikud kuldnokad kätte ja ründasid seda kambaga. Mitee lihtsalt niisama mobbing, vaid reaalne rünnak, nii et mu vaesel handicap- ühesilmsel ja loksuva pea ja tiivaga kullitopisel on nüüd ka lisaks kuklast suur suletutt lahtiselt rippumas. On alles linnud.

Teine topis sai ka viga. Nimelt sai ta üleüldise mobbingu käigus täis situtud. Puhastasin teda natuke, aga ega see kulli üldist seisundit tegelt paremaks ei teinud..

Mis veel. Nägin palju loomi. Madu, vist nastikut, oravat, nii meetri kaugusel mind jõllitamas, ja ohtralt erakordselt segaduses varahommikusi jäneseid. Kuigi, viimaseid näeb siin iga päev. Nii tihedalt asustatud ja puhatud saare kohta on siin tõesti plaju igasugust loodust.

Selle kohta, kui hirmsasti päev algas, polnudki tegelikult kõige halvem. Päeval oli mul 4-tunnine auk, mille ajal kontoriruumis radika ääres lõdisesin ja lõpuks isegi enamvähem kuivaks sain. Ja kui pärastlõunal jälle tööle hakkasin, sai ka sooja naha vahele.  Ja pärastlõunal enam ei sadanud.

Sel nädalal ei tohikski rohkem sadada.

Kokkuvõttes tegin täna koos untsu läinud ja uuesti tehtud asjadega 11 katset. Homme tuleb ainult üks rohkem. Eeldusel, et ei saja, on see ju tegelikult köömes.

Tuleb lihtsalt hommikusöögiga vara pihta hakata (nii nelja paiku hommikul) ja arvestada sellega, et järgmine soe toidukord on mitte varem kui kaheteist tunni pärast.

Toidukordadest teises postituses.

Vahemärkus. Üle 7-8 kuu on mul võimalus viibida ruumis üksinda.

Leks, et ma siis oskaks sellega midagi peale hakata. Raadiot kuulan endiselt kõrvaklappidega, igal sammul koristan enda järel, õnnin kikivarvukil. Isegi duši all olles molten pidevalt sellest, kuidas olla komaktsem, vähem häirivam.

Täna duši all saingi sellest aru. Kui hea ikka on, kui kas või vannitoas saab üksi olla.

18.06.2012

kirjutan seda eilse kohta praeu, tagant järele. Eile li esimene päev, kus olin üksi rattaga metsas. Ärkasin hommikul 6 paiku, koju tagasi jõudsin õhtul kuue paiku – polnudki kõige pikem päev.

Kõige hullem ka mitte. Kõik sai tehtud ja õigel ajal. Ratata on ka mõnus. Üritan meeles pidada, et sellest konstruist pilti teeksin, mis mu ratta küljes on. Sest sõidan ju ringi loodusliku statiiviga topiste jaoks, mis on nii 1.5m pikk naeltega puuritv.

Millest rääkida tahtsin, on see vaese sugulase tunne, mis siin pidevalt tekib. Endiselt see tunne, nagu oleksin nõukogude liidust saanud läände. Inimesed ei keera sulle õelalt seljataga. Autojuhid reaalselt sõidavad mööda nii, et tekkiv tuul sind iga kord pikali ei ürita kiskuda ja ei teki soovi autode pärast teelt kraavi hüpata. Ja siin on ratas arvetatav liikluskaaslane. Kui mul on peatee, siis autod annavadki teed! Ja kui ma sõidan mööda rattateed, millest kasvab välja ülekäigurada, võtavad nad kiiruse maha ja pakuvad ise, et ehk tahan üle minna (mitte ei lisa kiirust, et ehk lendab üle katuse ilma esiklaasi kriimustamata).

Ja teaduse kvaliteedist ka

Miks on siin enamus linnud kiibistatud ja pesad lugejatega, ja meie vaatame talvel sadu tunde lintete, mille tegemiseks pole isegi kahte korralikku infrapunakaamerat? (Neljast rääkimata, et saaks mitut katset samaaegselt. Meil pole isegi piisavalt diktofone mitme katse samaegseks tegemiseks)

Miks me kügeleme oma rataste seljas (ma olen isegi vereproove rattaga võtnud kusjures, kahe minuti sisse!), kui siin on 8 inimese kohta 6 autot?

Miks on siin ekstra välitööde ajaks palgatud field-assistantid, kes kõige kiiremal ajal hakkama saad aaitavad (ja saavad rohkme palka, ja sotsiaalgarantiisid kui meie, kõrgharitud stippi..)

Kõige naeruväärsem tundub, kuidas meile professor isiklikult tuleb ähvardama, et pesakastide hind võetakse meie rahast maha, kui mekatkisi akste metsa alt leitud käepäraste vahenditega parandamise asemel uued ja terved kastid paneme.

Täiesti aus ja teaduslikult kehtiv seletus, et tegelikult linnud ei taha auklikesse kastidesse pesa teha , ausalt, ¾ pesadest on viimase paari aastaga välja vahetatud kastides… see meie professorit ei rahulda. Kõigepealt Nõukogude Liit, siis teaduslik edu.

Raha ei haise. Näiteks antud juhul võib raha tagada kvaliteetse teaduse. Mõnel teisel juhul arstiabi. Ja igal juhul elukvaliteedi.

Ja loomulikult on siin tööefektiivsus ja teaduse tase hoopis teine.

Igatahes. Kõik räägivad muudkui, kui hea on et kontor on botaanikaaiaga koos – iga päev saab bot aia sööklas lõunat süüa, ja kui oled staffi kohta arvatud, siis on see ka tõesti odav – 5.50.

Noh. Eestis on see rohkem kui mu terve päeva toiduraha. Siin ehk mitte küll rohkem, aga siiski. Igatahes. Esimesed päevad häbenesin silmad peast, kui kõik sööma läksid ja kaasa kutsusid. Eks ma siis ütlesin, et kõht ei ole tühi. Enam õnneks ei kutsuta.

Samas, arvan et vähemalt R arvas üsna ruttu mu probleemide põhiolemuse – siinses mõistes äärmusliku vaesuse ära. Igatahes jättis ta mulle külmiku mitme päeva toiduvaruga ja käskis selle ära süüa – niikuinii minevat pahaks enne, kui ta jälle siia tuleb.

Vaesusest edasi rääkides.

Olin eile metsas tossudega, mis üsna ruttu märjaks said. Niisiis käisin koduteel poes ja ostsin kuivad jalanõud ning puhta särgi. Ja ka kogu eesti vaesuse juures poles võimalik sellist ostu 15 euro sisse mahutada.. Nüüd on vähemalt nädala lõpuni varustust