Vahepeal on päris pikalt eetrivaikust olnud. Nüüd tuleb sellevõrra rohkem juttu korraga üles, või, noh, kas just rohkem.
Kui siia tulin, läks pea kõik suurelt avaldamiseks, joone alla kirjutasin ainult rea või paar. Nüüd on joonealused märkused mitu korda pikemad, kui see, mis blogisse jõuab. Inimestega on isiklikud suhted tekkinud ja lugejate hulk kasvanud. Natuke nõme selles mõttes, et blog ongi ju selleks, et teised loeksid. Ja kui teised loevad, siis hakkad kohe palju vähem avameelselt ja isiklikult kirjutama.

Olen vahepeal palju tööd teinud ja lugenud ja palavuse käev kannatanud. Siinne ilm ei anna kuidagi asu. Võiks olla nii, et hommikuti paistab päike (sest siis on õues alles ‘jahe’ 25 w nii), päeval on vahelduv pilvisus, mist õhtuks progresseerub ja pärast pimeduse saabumist sajab nii nagu torust tuleb, et temperatuur jälle võimalikult madalaks langeks, nii et jaksaks natuke olla ja trenni teha ja öösel saaks magada. Kuidagi palav on siin. Rääkimata sellest, et ma ei suuda sellega harjuda. See väsitab üha enam. Muidugi praegune meestega metsatöö väsitab ka, aga selles palavuses ei saa sellest ka kuidagi taastuda.
Vingving

Tegelikult on tore.
Sain lõpuks ometi kodupiirkonna kaardi ja olen liblikavõrguga ringi vehelnud ja loen nagu loom. Ilukirjandust! Kes oleks võinud arvata, et maailmas on nii palju aega, et saab mitut juturaamatut korraga lugeda, nii et mõlemad sealjuures ka edenevad!
Arvake ära, kes homme Salut saartele läheb ja seal hamaki palmide vahele tõmbab!


Valikpilt:
Vihm Kaw mäel



veel tahaksin vabandada kõigi ees, kes pole postkaarti saanud. Ma ausõna panin need posti. maailmast ära lõigatud olles võivad lihtsalt sellised pisikesed asjad nagu vulkaanipursked ja teised looduskatastroofid tähele panemata jääda.
loodan siiski, et kaardid kunagi kohale jõuavad.