Kolmapäev 24.02 EW aastapäev

Täna on toimunud suured aastapäevapidustused siinses väikeses kartulivabariigi ülemere banaanikoloonias.
Hommik algas Tõnis Mägi ‘Koitu’ kuulates. Siis heiskasime õuel asuvasse teleka-telefoni masti väikese eesti lipu (ja jäime tänu sellele kõigele tööle hiljaks). Veel on terve päeva mänginud eranditult Eesti muusika.
Vahepeal tegime natuke tööd ja istutasime nüüd juba põletatud ja trimmerdatud platsile aafrika-taimi. Siiski vaid mõõdukalt. O hakkab haigeks jääma, mina ise selle pinnase sisse auke kaevata ei suuda, ja kui vihma ei saja, on väsimus ruttu platsis. Lisaks suri kirka vahepeal ära.

Niisiis läksime varakult lõunale. Couscous a la viande oli hea ja rohke. Pärast oli päris tükk aega lõhkiminemise ja ma-ei-söö-enam-mitte-kunagi tunne. Pärast lõunat jäime jälle tööle hiljaks. Kati magas sisse…
Tegime nii kaua tööd, kuni kirka jälle ära suri. Hoolimata nüsitud tööpäevast saime siiski täiesti adekvaatse koguse taimi istutet’.

Õhtupoolikul tegime seoses aastapäevapidustustega videoreportaaži siinsest paraadist ja sündmustest. Ning veel oli kuklakarvu turri tõstva Eesti kultusfilmi ‘Malev’ linastus. See on üks pagana hea film ikka. Ja sinna kõrvale söödud pomelo on üks pagana hea puuvili.

Vot selline pidulik päev. Ausalt öeldes ei tähenda EW sünnipäev kodus olles mulle just kuigi palju. Siin on asjal hoopis teine mekk.

Homme olen üsna töötu. Pean mõned taimed maast potti panema (kogemata on vale liik välja izstutatud) ning ülejäänud päeva pean leppima jalutuskäigu, trenni ja juturaamatuga. Raskeks läheb, aga loodan et saan hakkama.
Mehed lähevad Surinami piiri äärde posule taimedele järele, mina valvan roostes kaheraudsega kodu.