22 ja 23 veebruar
viimasel ajal juhtun kuidagi ülepäeviti kirjutama. No lihtsalt nii palju on tegemist, et kogu kiire elu ja sündmustiku kõrvalt ei saa kuidagi arvuti taha!

Eile kogusime Geophila cordifoliat. Väikest maas kasvavat risoomiga taime. Iseenesest on see sageli esinev, aga kahe lehe kaupa asja kogudes, piisab juba üsna vähesest, et õhtul silmi sulgedes taimi näha. Taim armastab kasvada teede ääres ja hirmsates kohtades. Näiteks risuhunnikute all, täieslikus võsas, või lihtsalt seal kus on palju loomi, kes sind närida üritavad.. Sellegipoolest on korje seni veel nauditav. Eile korjasime kahe peale 6kg. Täna korjan üksi, pean veel ainult paar kilo saama.

Eile õhtul oli perepoja C 14. sünnipäev. Üks kõihe kreisimaid sünnipäevasid üldse. Koos oli oma pere, poisi kolm sõpra ja siis veel 4 töölisklassi esindajat.
Lootuses, et õhtul saan palju ja head süüa (lootus läks täide, muuseas), olin sinna minnes üsna söömata. No ja esimese asjana pisteti pihku viinakokteil.. ega ma isegi täis kõhuga eriti ei kanna. Nii et õhtu jooksul toodi välja võrdlus, et mu eelkäija (siin kohal sooviksin ka tervitada:) oleks selle aja jkoksul vähemalt 3 kokteili joonud, mil mina ühe. Tegelikult jõi sellegi põhja ära hoopis O.

Ühel hetkel oli juba mõnusalt vindine olla, toodi palju head süüa, mingid poolikud täidetud kõrvitsalised, suuuuuur potitäis liha, rohkem alkoholi. Siis teatas väike armas brasiillanna, et tema ei saa õhtuti vett juua, pärast on pea haige. Kui juua, siis juba puhtalt! Ja juua ta oskas.
Siis tuli kook (ette mainides pean ütlema, et küsisin seda ebakaines olekus kaks korda juurde [tehke järele!], ja et see oli niiiiiiiiiiii šokolaadine ja hea), mille küünalde arvu pealt saime teada, kui vanaks poiss üldse sai. Mida ebakainemaks muutusin, seda arusaadavam hakkas prantsuse keel tunduma. Ja mingil hetkel hakkasin seda vist ise ka natuke rääkima. Veel jõudsin järeldusele, et asi pole minud, R ja D räägivadki hoopis arusaamatumalt kuji ‘päris’ prantslased. Noist sain enamvähem alati aru.

Noh, ja siis tulid kingid. Mobiil, meie kingitud ameerika lippu mähitud ‘Papillon’ (sissekirjutusega ‘ambassade d’estonie en guyane’, paar mängu, ja siis tuli F suure paki kondoomidega. Ema puhus neid täis, F pani vett sisse ja pritsis kõik märjaks, ja R näitas pudeli peal, kuidas seda korralikult kasutada. Inimesed olid purjus ja toredad.

Täna kogusin siis üksi jälle G cordifoliat. Üsna alguses astusin rajalt kõrvale. Isegi kui on meeles, kus pool on tee, pole sellest mingit kasu, kui pole kaasas matšeetet. Nii et lähed ikkagi sinnapoole, kuhu paimetsik lubab. Ja ühel hetkel enam ei mäleta kus pool on tee. Tegelikult ekslesin võvav vaid 15-20 minutit ja see oli kokku positiivne ekslemine, sest sain tee peale tagasi ning ei kohanud ühtegi madu, skorpionit ega indiaanlaselaipa. Ja oleksin metsasoleku jooksul äärepealt kilpknnale peale astunud. Ta lihtsalt pikutas seal keset võsa kõdulehtede peal.

Veel nägin ennelõuna jooksul tarantlit – lehtede seest taimi otsides jooksis järsku üks asi üle mu varvaste ja jäi teisel pool teed seisma. Läksin siis vaatama. Armas 8-9 sentimeetrine tarantlikene… kes üle mu varvaste jooksis.
Selline tore ennelõuna. Õhtu on veel ees.