12.03.2010, reede
eilne päev läks viie tunni une ja palavuse nahka – hommikupoolikul olelesin, päeval käisime Danieliga väikesel jalutuskäigul, kus nägime kivikukkesid ja sipelgaõgijat. Kuigi ma pole kannatamatuse tõttu mitte teps hea loodusfotograaf, olin viisakusest turisti vastu vaikselt paigal ja sain ka lõpuks hea linnupildi. Ehk isegi kaks.

õhtul käis meil külas Olivier, kes oli just pikalt haige olnud. Üsna nõme on päev enne äraminekut terveks saada. Vestlesime peamiselt Eesti venelastest ja kohalike suhtumisest valgetesse. Just siis, kui olime phd projektide ja lindudeni jõudnud., oli talle telefon. Õhtul ta tagasi ei tulnud ja täna sõitis ära. Aga ta tuleb kuu pärast tagasi. Tundub päris tore seltskond olevat.

Täna tegime PÄRIS tööd, ja istutasime veel mõnikümend taime ning hommikul käisin poes ka. ostsin värsket ja hästi pehmet saia ja sõin peaaegu kõik ise ära.

Pärast istutasin lagendikule cestrume. Sipelgaid on seal iga päevaga üha rohkem, ka neid suuri kurje kuulipildujasipelgaid. Meeldivalt paranoiline on käia sandaalidega üle puuokste ja lehtede ja mõelda igal sammul, kas järgmiseks hammustab puuk, sipelgas, või madu.

Homme läheme kas kuhugi looduskaitsealale või linna. Ükskõik, peaasi, et minna.
Meeleolu hakkab vaikselt jälle ülespoole tõusma.

Koduloomade nimekirja on lisandunud köögikonn Sebastian. Selle Skandinaavia kõrgushüppaja auks, kelle nimi tõenäoselt ei ole vist ikkagi sebastian.
Konn elab külmiku all, tal on hästi säravad vasksed silmad ja õhtuti hüppab ta vahel hiiglaslike hüpetega mööda rõdu ringi.