'Valguspüügil’

dramaatiline lühiballett romantilise lõpuga ühes vaatuses



Libretto:

tegevuspaik: sügav ja kauge ekvatoriaalne vihmamets (sarnasus Kaw mäega ei ole juhuslik)

Õhtu.
Väsinud liblikapüüdja on valguspüügitehnika üles seadnud ja plastmassist aiatooli tukkuma jäänud. Metsloomad, suured ja hirmsad kuid heatahtlikud ning näljased, tulevad kohta uudistama. Nad jooksevad niisama ja ajavad oma asju, vaatavad ringi ja söövad ära liblikapüüdja kaasavõetud võileivad bagueti vahele pandud soolatud veiselihakonservi ja gouda juustuga.

Eemalt läheneb kaunis ööliblikas. Ta on alles nukust väljunud, noor, unistustest pakatav ning täiuslike, tervete, ühegi kriimustuseta tiibadega.
Liblikas lendab meie sündmuspaigast kõrgelt üle ning siis märkab Kaunist Valget Lina. See tundub talle pimedas vihmametsaöös nii erakordne, ilus ja erutav, et ta ei suuda vastu panna ahvatlusele ning liblikas lendabki juba Lina poole. Ta lendab Lina ümber, maandub sellel, paitab Lina. Kuid Lina on valge, külm ja märg ning ei tee liblikast välja. Vaid särab heledalt pimedas öös. Liblikal pole kuigi palju sügavaid siseheitlusi. Ta otsustab ennast linale, heledasse kaunisse 400W lampide valgusse uputada ja temast enam mitte kunagi lahkuda.







pole mahti praegu päevikut üles panna. eks kunagi hiljem jõuab.