esimene märts, esmaspäev.

Hommikul istutasime metsa asemele taimi, nagu tavaliselt. Mingi produktiivsus ja kiirus hakkab tekkima. Muidugi, mis mul viga, mina ei pea selle pinnase sisse kirkaga auke taguma.
Pärast lõunat läksin linna, et kontoris taimi keerata (lisandus väiksessse pornosõnastikku) ja Cyrille koolist ära tuua. Ühtlasi sain natuke internettida.

Fredericu autoga sõit oli esialgu nii harjumatu. Rool reageeris igale liigutusele ja auto mass oli nii väike, et kurvis polnud mitte ohtu tsentrifugaaljõu tõttu välja sõita, vaid hoopis külg ete keerata.
Sellegipoolest oli road-movie moodi mõnus tee. Mingi O plaat ketras uuesti ja uuesti ja päike paistis. Kahjuks tee äär enam nii kena ei ole, kui võiks – praeguseks on kogu kodutee suure maanteeni mitme meetri ulatuses tee äärest puudest lage. Sqaan aru küll, et see on turvalisuse huvides, ja lihaks annab see ka liikumiskiirusele oluliselt juurde, kui kurvid ei ole pimedad, aga… Nüüd meenutab teeäär minu jaoks pilti dinosauruseraamatust. Miskipärast. Punane pinnas, mille keskel on tumehall vooklev tee. Kuidagi ürgne. Omamoodi ka ilus, aga mitte see nunnu (ja ohtlik:) dzunglitunnel, mis oli esimesel ööl, kui lennujaamast uude koju tulin.

Cyrille natuke häbeneb mind vist. Hoolimata sellest, et paar päeva tagasi ta mulle mardika kinkis :) Igatahes, tagasitee oli väga vaikne. Homme üritan juttu alustada.


Tore on, kui inimesed kirjutavad. Ükskõik millest. Näiteks, E kirjutas sellest, mis lindu ta akna taga nägi (mõistatud: akna taga õunapuu otsas ilus suur maitseka värvilahendusega lind. Püüdsin teda raamatute alusel määrata, aga ei tea ikka kes ta oli.Ilmselt oli mingi tuvi- või kanalane. Oli teine selline isegi veidi suurem kui suur vares, keha heledates beezides - pruunides toonides ja tiiva peal oli justkui sini-must- valge triip ), A kirjutas unenäost ja P saatis luuletuse.

Body, remember not only how much you were loved,
not only the beds on which you lay,
but also those desires for you that glowed plainly in the eyes,
and trembled in the voice-
and some chance obstacle made futile.
Now that all of them belong to the past,
it almost seems as if you had yielded to those desires-
how they glowed,
remember in the eyes gazing at you;
how they trembled in the voice, for you, remember, body.


Natuke koduigatsus on. Tuli siis, kui koduaia kõrval tehtud fotot Tartust vaatasin.

Trenniideed on otsas, tänan mõttes maailma TaeBo ja pilatese videote eest.