2.03
hommikul produktiivne ennelõuna, pärast lõunat läksin linna kontorisse taimi keerama ja poisile kooli järele.

Jätken lehekülg haaval interneti alla laadimist. Seekord on tules koogiretseptid. Mõtlesin välja, et tiramisut ja kirjut koera ja banaani.keedetud kondenspiima kooki saab ju ilma ahjuta teha täitsa.

On üsna lapsik tuua 200kg taimi ühte väikesesse tuppa ja loota, et tänu töötavale ventilaatorile neist nädalaga kuivatatud taimed saavad. Eriti juhul, kui päevad läbi, on uksed-aknad kinni, sest mitte kedagi pole kontoris. See, et neid iga päev keerutamas ja kohendamas käin ja et nad tunni päevas lahtist akent saavad, ei paista eriti aitavat. Ülehomseks, nagu oli vist plaan ja lootus, nad gatahes kuivatatud taimedeks ei muundu.

Koduteel juba natuke vestlesime Cyrillega. Et ta inglise õpetaja on jobu ja et autoraadio on katki. Ja et need kes liiklusumikus korralikult oodata ei viitsi, on ka jobud.

Tuleb välja, et mul polegi esimese astme põletust seljal. Hoopis teise on, sest tuleb välja, et mu selg on kaetud pisikeste (nii sentimeetrise läbimõõduga-pisikeste) villidega ja ajab nahka. Tõenäoselt juba mitu päeva, ma ju ise selja taha ei näe. Selg sügeleb hirmsasti.

Et O on haige, tegi ta õhtupolikul töö asemel pannkooke. Nii et kui mina koju jõudsin, tegin trenni asemel pannkooogisöömist. Ning pärast põõnasin filmi saatel. Tänu siinsele tugevale treeningule, võin varsti meistermagajaks hakata.