5.02.2010, reede
istun omaette, söön mozarellat küpsistega (teiste nähes ei julge oma tavapäraseid ebanoormaaltoitumisharjumusi avaldada veel eriti) ja loen ‘loomade elu’ sarjast madusid. Selleks, et ikka korralikult paranoiline olla.
Siin ongi nagu väike paranoiaklubi. Mina pesen iga päev köögi kraanikausis safeguardiga sokke ja puhastan iga kriimustust nagu kirurgilist haava. O ei saa öösiti magada, sest mõtleb madudest, ning vabal ajal loeb põnevatest haigustest, mida on võimalik siit kandist saada.

Muidu läheb hästi. Täna saime vihmametsapõletusega ühele poole. Nüüd jääb veel üle trimmerdada ja taimed istutada. Liiiiihtne!
Täna leidsin uue vabanduse, või õigemini pehmenada asjaolu, sellele mida teeme – juba kaks päeva pole päeval korralikku vihma olnud. Keegi seal üleval peab seda tegeuvst soosima siis järelikult.

Täna avasin rambutani-konservi. Värskest peast peaksid need asjad olema karvased ja natuke viinamarju meenutama. Veel sain teada, et randmesse nõelata saada on üsna ebamugav. Isegi kui tegelikult nagu ei olegi midagi, ei paistetust ega valu, on käe liigutamine ikkagi häiritud.
Elukestev õpe.

Keha kisendab vähese trenni pärast, aga samas olen õhtuks metsatööpäevadest piisavalt väsinud, et mitte midagi põhjalik-korralikku ette võtta. Olen üritanud ikkagi iga päev treenida, lihtsalt et madala koormusega ja pigem taastavas stiilis.
Vähemalt on lootus liigeseid taastada.

Muusika: Limp Bizkit ‘Take a look around’
Raamat: Douglas Coupland ‘Generation X’
Kuulan: Charles Darwin – A Life
Teen: joonistust