27-28 juuli, tööpäevad

järeleaitamistööd istandustes kestavad – eile rohisime neid taimi, mis veegruaris mulda said. Jah, vahepeal on viis kuud mööda läinud. Eestis on see peaaegu, et kogu vegetatsiooniperiood ja kui kogu selle aja ei rohiks…. Siis oleks lihtsam asjale läheneda round-up’I ja võsatrimmeriga. Meie lihtsalt panime kindad kätte ja võtsmie taskunoad ja veetsime ennelõuna taimede pealt liaane ära lõigates ja mittesoovitavaid liike ükshaaval välja tõmmates. Päris mugav. Eestis peab suvel iga paari päeva kohta sama palju aega rohimisele veetma.
Päike siras valusalt, aga tal ei õnnestunud mind põletada ja ka pruunimaks ei tundnunud ta mind tegevat. Nahk on ekvaatoriga ära harjunud.

Ja sai täis pool aastat vihmavõsa. Oleks keegi öelnud, et see pool aastat nii huvitav ja kiire ja, noh, üllatusi täis saab olema, oleksin ta kuu peale saatnud. Või hoopis enda asemel siia. Esialgne plaan oli ju veeta vaikne aasta elu üle mõtiskledes.

Täna ei teinud hommikujalutust, sadas. Põõnasin kaua ja õppisin hommikusöögi kõrvale soid ja kalu puudutavaid sõnu.

Täna tegelesime cestrumiga. Korjasime paar kotitäit lehti kõige vanemast istandusest, võtsime noilt varred ja tegime uues istanduses istikuteks.

Mis tuletab meelde – need haiitipoisid valetasid. Pole see aukude maasse peksmine nii difficile midagi.
Lugu siis selline: haarasime käru, kaks kirkat, kaks labidat, kindad ja läksime taimi istutama. Lõpuks ometi on ka F jõudnud järeldusele, et on lihtsam pista oksad maasse, mitte neid enne mitu kuud kusagil kilekotis juurduda lasta.
Esialgu käis asi nii, et K ja D peksid auke maasse, mina kärutasin mulda ja istutasin. Siis üritas D väita, et on aeg lõunale minna. No ega ikka ei olnud küll. Aga et ta oli ilmselt lihtsalt tüdinud ja väsinud, haaras ta siis istutamise enda peale. Töö kiirus reguleerivaks protsessiks on aga ju hoopis kaevamine. Niiet natuke aega vaatasin, kuidas mehed istutavad-kirkavad ja siis otsustasin, et no keegi peab ju kirkatööd ka tegema, kui D tahab istutada.
Jään küll (vähemalt veel esialgu) kiireuses Kle alla, aga lohutan ennast sellega, et mina olen jälle ilusam :)

R tõi meile läätsehautist. Toit ei saa ena mitte kuidagi otsa. Vahel K halastab mu peale ja hävitam minu hukkaminevaid varusid ka ning õnneks pole F-il meeles olnud ikka veel kanadele süüa tuua, nii et nemad ka aitavad..